/nginx/o/2021/03/10/13672617t1he642.jpg)
“Kas tead, millal hakkab haug kevadel võtma? Kuhu panna põhjaõnged, et angerjat saada ning mille järgi hinnata, et aeg on selleks küps? Kas tead, mis on labu ja kuidas seda teha?” kirjutab Siiksaare küla elanik Anneli Mihkelson.
Anneli Mihkelson ⟩ Ma pole turist, ma elan siin
Neid ja paljusid teisi teadmisi ei õpetata üheski koolitunnis. Need kogunevad inimesesse tema kasvades. Mina olen üles kasvanud rannakülas. Kui oskasid ülaltoodud küsimustele vastata, siis ilmselt oled ka sina.
Saaremaa rannakülad oma tavade ja teadmistega on midagi enamat kui majad mere lähedal. Seal elavaid inimesi seovad merega pikk ajalugu ja traditsioonid. Looduse ja inimeste tasakaalukal koostoimimisel on aastasadade jooksul tekkinud väärtuslikud poollooduslikud kooslused, mille kaitsmisele praegu palju tähelepanu pööratakse. Selle juures unustatakse aga seesama rannaküla inimene, kes on alati olnud osa loodusest. Poollooduslike koosluste taastamine on kindlasti füüsiliselt väljakutsuv, kuid tänapäeva tehnikaga hõlpsalt teostatav. Kirves-saag kätte ja alad lagedaks. Hea, kui seda tehakse lugupidavalt ja õigel ajal, mereäärseid nõrga pinnasega teid ja loopealseid kahjustamata.
Kohalikele trahv?
Kuidas aga tulevikus taastada rannakülade inimestes peituvaid teadmisi ja oskusi mere ja seda ümbritseva loodusega kooskõlas toimimiseks? Kui täna lõigata läbi nende inimeste side merega, kuidas tagada kirjapanemata tarkuste säilimine? Sugupõlvedega unustusse vajuvaid oskusi ja teadmisi ei ole võimalik hiljem kirve või saega taastada! Selleks on vajalik, et suures poollooduslike koosluste kaitsmise ja taastamise tuhinas, ei läheks kaduma inimesed, kelle esivanemad need kooslused lõid.
Keskkonnaminister Rene Kokk algatas eelmise aasta aprillis Laidevahe looduskaitseala uue kaitse-eeskirja menetluse. Kaitse-eeskirja uuendamise menetluse käigus on keskkonnaametil plaan olemasoleva Laidevahe looduskaitsealaga liita praegune Siiksaare-Oessaare hoiuala. Hetkel laiub Saaremaa lõunarannikul asuv Laidevahe looduskaitseala ligi 2500 hektaril, tulevikus oleks looduskaitseala suuruseks veidi alla 5000 hektari.
“Nii nagu Tallinna vanalinna elanik saab oma maja ees parkida soodustingimustel või Kihnu kohalikud võivad hülgeid püüda, soovime meie endiselt kasutada oma maid ja mereääri!”
Huvitava kõrvalepõikena – menetlus algatati Valjala ja Pihtla vallas. Tol ajahetkel aga selliseid valdu enam ei eksisteerinud – pärast haldusreformi on siin Saaremaa vald. Eks see ole kõnekas nüanss – pealinnas asuv ministeerium ei tea isegi seda, millises vallas ta soovib uusi piiranguid ja keelde rakendada. Mis peaks kohalikus kogukonnas tekitama tunnet, et sisuliselt teatakse, mida teha tahetakse ja kas valitud meetodid selle saavutamiseks on õiged? Seda enam, et muudatuste aluseks olev ekspertiis on 10 aastat vana!
Hoolimata sellest, et täna on meie õnneks või kahjuks mitmeid nüansse, mille alusel nõuda looduskaitseala laiendamise peatamist, ning oleme vastavasisulise vastuväite keskkonnaametile ka esitanud, soovime oma pehmemaid väärtusi kandvad mõtted ja ettepanekud tuua ka avalikkuse ette.
Kui rääkida kohaliku kogukonnaga, ei ole kellelgi midagi looduse kaitsmise vastu. Pigem vastupidi – me oleme ka ise huvitatud, et meie kodukohas säiliks kaunis ja mitmekesine loodus. Kohalik kogukond ei mõista aga, kuidas aitab eesmärgile kaasa see, et meid ähvardab oma lautrikohtade kasutamise eest rahatrahv, miks me ei tohi enam sõita mööda ajaloolisi teid või kõige äärmuslikum – ainuüksi mere ääres viibimise eest võib trahvi saada.
Viga tuleb parandada
Tuletan siinkohal veel kord meelde – Siiksaare-Oessaare hoiualal on peamine loodusväärtus poollooduslikud kooslused, mis ongi tekkinud inimese ja looduse koostoimimisel! Kohalikud vanemad inimesed mäletavad veel hästi aegu, kui rannakülad olid inimesi täis. Igas talus elati ja toimetati ning seda nii taluõuel kui ka ümbruskaudsetel karjamaadel ja mereääres. Kui me räägime nende samade alade taastamisest ja kaitsest, siis miks tahetakse nüüd inimene sealt kõrvaldada? Seda enam, et nendel aladel toimub karjatamine ja rannaniitude hooldus/taastamine, mille käigus liigutakse seal nii masinatega kui ka jalgsi.
Vestlusest keskkonnaameti esindajaga tuli välja: juurprobleem on see, et praegune seadusandlus ei võimalda teha mitte mingisuguseid erandeid kohalikele elanikele. Kui soovitakse alasid Itaalia jahimeeste või potentsiaalselt bussitäite turistide eest kaitse alla võtta, siis lahendus ongi alade totaalne “lukku keeramine”. Kui on soov takistada, et neil aladel ei hakkaks hordides rahvast käima, siis ainuke viis, kuidas seda praegu teha osatakse, on külakogukonna piiramine ja takistamine nende igapäevatoimingutes. Nii nagu Tallinna vanalinna elanik saab oma maja ees parkida soodustingimustel või Kihnu kohalikud võivad hülgeid püüda, soovime meie endiselt kasutada oma maid ja mereääri!
See, et tänane looduskaitseseadus ei tunne mõistet nagu “kohalik kogukond”, on viga, mis tuleb parandada. See ei ole paratamatus, millega meie rannarahvana peaksime leppima! Siit ettepanek: looduskaitseseadust tuleb täiendada mõistega “kohalik kogukond/kultuur”. Vajalike piirangute väljatöötamisel tuleb läheneda igale piirkonnale individuaalselt ja alati kaaluda, kas/ mil määral on vajalik kohaliku elulaadi ja traditsioonide lõhkumine. Ka traditsioonide näol on tegemist oluliste väärtustega, mida tuleb proportsionaalselt looduskeskkonnaga hoida ja kaitsta.
Enne seda, kui seaduses puudub võimalus rannarahva ja -kultuuri säilimiseks koos poollooduslike koosluste kaitsmisega, tuleb Laidevahe looduskaitseala laiendamine peatada!
Aita kaitsta rannakultuuri väljasuremise eest! Anna oma toetushääl veebikeskkonnas rahvaalgatus.ee “Laidevahe looduskaitseala laiendamise peatamine. Looduskaitseseaduse muudatus – kohalike traditsioonide ja kogukonna mõiste lisamine seadusesse”.