Sõprus sõjapõrgus

Foto: freepik.com/ töötlus Liina Õun

“Minu lapsepõlves ei olnud meil iial kasse. Olid kalad, koer, viirpapagoid, siilid, kilpkonnad, ussid-maod,” kirjutab endine õpetaja Nelli Lember. “Kasse ei olnud... “

See oli II maailmasõja ajal, Ukraina vabastamise päevil. Mo isa (ütlen ta kohta just nii), toona kõigest 18-aastane – oli oma salgaga sisenemas ühte mahapõletatud külla. Meeleolu oli masendav, sest vaenlane lukustas inimesi majadesse enne kogu küla mahapõletamist. See ei olnud kaugeltki mitte esimene selline küla, siiski ei suutnud keegi sellega harjuda...

Maa oli põletav ja söemust, läbi kirsasaabaste oli tunda kuumust. Kõikjal paistsid vaid mustendavad vene ahjud pikkade korstnatega, ei ühtegi elus hinge.

Järsku hakkas kostma haledat kisa, mo isa läks selle suunas – ühe korstna otsas istus tilluke must kassipoeg. Kuidas ta ellu oli jäänud, teadis vaid Jumal.

Küünised sügavale ihusse

Mo isa lapsepõlvekodus oli kõiksugu loomi, kord isegi Kaukaasia kotkapoeg – loomulikult läks ta seda loomakest päästma. Kassipoeg otse lendas korstnalt mo isa rinnale, kui too oli piisavalt lähedale jõudnud, ja klammerdus nii, et küüned tungisid sügavale ihu sisse. Loomake oli nii paanikas, et isa ei saanudki teda rinnalt ära.

Mõne aja pärast ronis kass siiski isa õlale, sealt tahtis ronida pähe. Seda ei saanud isa aga lubada – kuidas sa lahingut pead, kui kass istub peas.

Kass leppis kohaga isa õlal, ta oli alati keha kõrgeimal punktil. Kui isa seisis või istus, oli kass õlal. Kui isa maas magas, oli kass kas puusal või põlvedel.

“Järsku hakkas kostma haledat kisa, mo isa läks selle suunas – ühe korstna otsas istus tilluke must kassipoeg. Kuidas ta ellu oli jäänud, teadis vaid Jumal.”

Loomake kartis maad, ta tuli isa pealt maha ainult häda tegemiseks. Ka sõjas tehti nalja – isa pani algul plehku iga kord, kui kass pissile läks, aga kass tormas talle järele sellise kiirusega ja klammerdus talle selga, küüned sügavale ihu sisse surutud, nii et need naljad pidi siiski ära jätma. Mitte et valu olnuks sõjas midagi enneolematut, aga loomast oli kahju.

Aeg läks, kass kasvas. Isa ja loom olid sõna otseses mõttes lahutamatud. Sõprus põrgus.

Tihti ei olnud sõduritel toitu. Tavaliselt jõudis armeeköök kohale neljandal päeval, tolleks ajaks oli pealetung nii suur. Meestel olid muidugi kuivpajukid, aga see oli väga kasin toit.

Kass sõi sama, mis isagi. Kui oli vaid leiba, järas ka kass kuivikuid. Mingeid linde ega püünisloomi, et liha saada, lihtsalt ei olnud. Kõik oli ju mitu korda üle pommitatud, samuti olid natsid võtnud kaasa kõik, mis vähegi söödav, või põletasid lihtsalt maha.

Vahetas mahorka toidu vastu

Vähesed ellujäänud inimesed koukisid põllult, püüdsid jõgedest, korjasid metsast kõike, mis sinna vähegi jäänud oli... Pealegi polnud sõdureil toiduotsimiseks aega.

Mäletan isa juttu, kuidas nad pimedal talveööl, et vaenlane ei näeks, kraapisid jäätunud mullast jäätunud kartuleid ja sulatasid neid suus. Seega oli kassi enda juurde jätmine teatud mõttes ennastsalgav otsus.

Kuivpajuk nägi ette tsipa mahorkat ehk lahtist kanget tubakat. Isa ei suitsetanud, seega sai mahorkat vahetada millegi kasulikuma vastu. Kui varem vahetas ta mahorkat toidu vastu enda jaoks, siis nüüd kassi jaoks, kui oli võimalik mingitki liha saada. Kala saada ei olnud, sest see säilib halvasti ning rindel olijate jaoks oli seda mõttetu karpi panna.

Kass kasvas, isa õlg vajus tema kaalu all üha madalamale.

Ühes lahingus, kui isa lasi oma relvast vaenlase pihta, kass rahulikult õla peal, vilises miski isa kõrvast mööda ja raskus tema õlalt kadus. Isa vaatas selja taha – kass oli seal, pooleks... Mürsukild oli ta tapnud. Poleks olnud kassi, olnuks pooleks mo isa õlg...

Minu lapsepõlves ei olnud meil iial kasse. Olid kalad, koer, viirpapagoid, siilid, kilpkonnad, ussid-maod. Kasse ei olnud...