MÄLESTADES ⟩ Hüvasti, Ingrid Holm!

Ingrid Holm Foto: Erakogu

2021. aasta 4. juuli jääb meie mälestustesse väga kurva päevana. Ootamatult lahkus meie hulgast suurepärane inimene, imeline ema ja vanaema, võrratu sõber ning unustamatu kolleeg Ingrid Holm.

Ingrid pühendas oma elu teiste inimeste abistamisele. Eluaegse kiirabitöötajana oli ta äärmiselt lugupeetud ja hinnatud. Abivajajaid jagus ka Ingridi vabadesse päevadesse. Alati oli tal hüva nõu varuks, kuidas haiguse korral avitada. Lisaks tavameditsiinile oli Ingridil häid teadmisi ka rahvameditsiini vallas.

Ingrid oli andekas ja mitmekülgne inimene. Tema näppude vahel valmis kaunis käsitöö, luuletused ja kirjatükid ilmusid tal paberile nagu iseenesest. Hobinäitlejana sai Ingrid tunnustust üle vabariigi. Ingrid tegi kõike kirega, põhjalikult ja täpselt. Ta ei jätnud oma asju kunagi juhuse hooleks, oli selleks siis töö valla sotsiaalkomisjonis või tegutsemine koolitajana.

Endised kolleegid ja sõbrad mäletavad Ingridit nii

Aime: “Ingrid oli suur, soe ja sõbralik inimene. Meelde jääb tema huumor ning palju, palju toredaid hetki koos temaga. Mäletama jään teda kui sõbralikku, naeratavat ja alati rõõmsameelset inimest.”

Kadri: “Minu silmis oli Ingrid kui vapralt edasi rühkiv auruvedur, kes vaatamata halvale enesetundele ei virisenud ega kurtnud kunagi. Ingridile meeldis kõvasti nalja visata ja seda ka iseenda üle. Meenub kord, kui meil oli kiire väljakutse ja ukse taga olid vaid ühed meestekingad. Olenemata jalavarjude suurusest pani Ingrid need kohe jalga, sest töö ei lasknud oodata. Pärast selgus, et üks härra oli Ingridile kuulunud pitsitavate kingadega läinud pensionäride peole. Naeru ja nalja jagus veel tükiks ajaks.”

Aive: “Ingrid jääb meelde äärmiselt rõõmsameelse inimesena, kes hommikuti tööle tulles alustas alati päeva mõne nalja või koomilise seigaga, mis oli talle osaks saanud.”

Marika: “Mõte Ingridist toob naeratuse näole – ta oli alati positiivne ja naerusuine, kunagi ei kaevelnud ega kurtnud.”

Maire: “Kui kiirabisse tööle tulin, ei teadnud ma sellest tööst suurt midagi. Ingridi kõrval tundsin ennast julgemalt, tema töö- ja elukogemus õpetasid mulle palju. Tegime koos mõnegi reisi, nii koduses Eestis kui ka kaugemal. Ta sõidutas mind mööda Saaremaad ja näitas kauneid paiku, rääkides nende kohta toredaid lugusid, mis pärit ajaloost või ta lapsepõlvest. Tema lood olid alati huvitavad ja naljakad. Ingridiga ei olnud igav. Reisides vaimustus ta alati kõigest uuest ja ilusast – isemoodi võõramaisest lilleõiest, puu otsast võetud küpse mango maitsest, kaunitest vaadetest mägedele ja sinisest merest. Ta oli uudishimulik ja temaga oli lõbus. Ta ei virisenud kunagi. Ükskõik, kui raske tal tegelikult oli, teised sellest ei kuulnud. Ta säras alati.”

Aarne: “Ingrid oli selline inimene, et kui vastust kartsid, siis poleks parem tulnud küsida. Mahlakaid väljendeid jagus tal igas olukorras. Meenub, kuidas Orissaares jõulude ajal kutselt lahkudes pakuti kõigile piparkooki. Ingrid vaatas mulle üle prillide otsa ja ütles valju häälega: “Ma mõtlesin, et sa meitele appi tulid, aga sa tulid võõrasse peresse lihtsalt sööma. No aitähh!” Ja endal oli alati nii tõsine nägu ees, nagu mõtlekski nii.”

Mirja: “Kuidas kirjeldada päikest? Soe, särav, rõõmu ja turvatunnet pakkuv. Selline päikene oli Ingrid. Temaga koos olles olid nali ja naer alatised kaaslased.

Oleme naernud nii, nagu homset ei oleks. Omad nutudki on nutetud koos. Ingrid oli tõeline inimhingede insener. Tal oli omapärane oskus panna end teise inimese olukorda. Imetlesin tema kannatlikkust ja oskust igast olukorrast väljapääs leida. Ta säras alati nii, et ta ei jätnud kedagi külmaks, kellega kohtus. Minule jäävad temast helged ja soojad mälestused.”

Jääme Sind igatsema, Ingrid. Südamlik kaastunne poegadele peredega.