/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
/nginx/o/2021/07/09/13905947t1hfeec.jpg)
Sajand tagasi elas Lääne-Saaremaal kordi rohkem inimesi, kuid väita, et elu praegu allamäge veereb, oleks liialdus.
/nginx/o/2021/01/20/13586386t1h6df0.jpg)
Koduloolane Urve Vakker räägib, et Lääne-Saaremaal läheb piirkonnana hästi. Kõik vajalik on olemas – kool ja lasteaed, pood, kirik ja kultuurimaja. Elu toimib. Inimesi meelitab Eesti läänepoolsematesse küladesse rahulik elu ja kaunis loodus. Kes soovib, saab hõlpsasti tööl käia Kuressaares. Paljud nii teevadki, sest paarkümmend minutit autosõitu pole probleem.
Siinkandis asub Saaremaa kaks kõige tuntumat kaitseala – Vilsandi rahvuspark ja Viidumäe looduskaitseala.
Ometi erinevad tänane Lümanda ja Kihelkonna sajanditagusest päris palju, mõneti ka hoomamatul moel.
Urve Vakker võib rääkida tundide kaupa, kuidas endisaegne meremeeste ja laevaehitajate piirkond Saaremaa läänerannikul õitses. Lümanda kandis tegutses üksteist külakooli, käis aktiivne seltsielu, noor ja vaimuerk August Mälk kündis kultuuripõldu.
Tuhat korda muutunud merevaade
Sajand tagasi oli tänane rannamaantee kuni Sõrveni välja üksainus merevaade. Leedrisse välja sinas ja sillerdas Kuusnõmme lahesopp. Viidu külas metsatukas vedelevad tänagi veel tuuleveski aluskivid, mis lubab mõista, kui lage see maalapp kunagi oli.
Palusin kord Lümanda patrioodil Jaan Holmil võrrelda, kui palju oli tema noorusaja avatud maastik kaunim praegusest metsastunud rannikust. Vastuseks hüüatas Jaan paatoslikult nagu talle omane: “Tuhat korda!”
Paadipõgenikud ja kolhoosi algusaastate näljapajuk jätsid külad tühjaks. Maailma eri paigus muutusid saarlase toidud. Soolasilku asendasid känguruliha või roiskunud rootsi heeringas. Võõrsil said endised laevaehitajad teada, kuidas maitseb Coca-Cola. Pätsiaegses Lümanda poes kokat ei müüdud, kuigi Euroopas seda juba villiti.
Kuressaare linna elama asunud Atla ja Karala meestest said EPT ja autobaasi mehed, bussijuhid ning pikalainemehed. Miilitsad ja tapamaja mehed. Talu ja kohanime järgi ei kutsutud enam kedagi.
Põllumajanduseks vähesobilikel maadel forsseeris kolhoosikord tegevusi, mis pigem end majanduslikult ära ei tasunud.
Siingi haaras ohjad sama vaimsus, millega nõukogude kodumaa lõpututel avarustel alistati loodust ja üritati Siberi jõgesid ümber pöörata.
Ajast aega leiva lauale toonud kalandus muutus ideoloogiliselt tundlikuks tegevuseks. Enne merele minekut pidi kalur loovutama passi piirivalvele. Spioonihirmus istutati merevaated männikutega kinni. Loonalaiul pidid 1960ndatel võimude survel koduga hüvasti jätma talu viimased elanikud Mihkel ja Emma.
/nginx/o/2021/07/09/13905952t1h165a.jpg)
Atlast pärit 1936. aasta mees Endel Talp meenutab, kuidas Lümanda rahvas kodukandist esimesel võimalusel lahkus, sest palka ei makstud.
1952.-53. aastal tegi Talp pärast kohaliku kooli lõpetamist kolhoosikontoris normipäevi. Päevatasu maksti üks kopikas, mille eest sai osta tikukarbi. Endli normipäev seisnes töötajate normipäevade arvestamises.
Millegipärast kogesid näguripäevi just ühismajandi töötajad. Endel kutsuti appi kooperatiivi poodi inventuuri tegema ja sealt anti päevapalgaks viis rubla. “See oli kahe aasta palk mul,” räägib ta.
Pärast kutsekooli ja sõjaväeteenistust Endel kodukanti enam tagasi ei tulnud. Tema töömehepõli kulges Saare KEK-is autorooli keerates. Praegu käib Endel sageli abikaasa kodukohas Karalas. “Vanaduses tahad rahu, siis ikka kodukant kutsub.”
Tori põrgust Karala paradiisi
Ülgape põlistalu peremees Ülo Tohv tuli Karalasse 40 aastat tagasi Tori põrgust. “Tulin Saaremaale, sest juhuslikult leidsin omale mandrilt ühe proua,” kõneleb mees. Sisseelamine proua kodukanti sujus libedalt. Vabal ajal hakkas Ülole meeldima kalal käimine. Koos abikaasaga on nad kujundanud kauni koduaia, millest kuus aastat tagasi kirjutas Maakodu.
/nginx/o/2021/07/09/13905950t1h3511.jpg)
Nagu nüüdne Ülgape talu peremees pea pool sajandit tagasi, tuleb tänagi külla elama uusi noori, kes ostavad või ehitavad maju. Ülole meeldib sõpradega suhelda, külalisi vastu võtta ja ise külas käia. Saare EPT-s varustajana töötamise ajast siiani käib ta läbi omaaegse Võru kolleegiga, kes selgi aastal Karalasse külla tuleb. Karlas meeldib käia ka Ülo pärnakatest sugulastel.
Üht halvamaigulist ajajärku Ülo silmad Karalas siiski nägid. Maade tagastamine pärast Eesti taasiseseisvumist oli tema sõnul hullumaja. Endised naabrid ja tuttavad, muidu kenad inimesed, kaotasid üksteise vastu lugupidamise ja ilmutasid väiklust.
“Mis sa käid mu maa peal,” meenutab Ülo, kuidas süllekukkunud omand inimesi hirmuäratavalt tundmatuseni muutis.
Marju Žirk kolis Viidumäele 2006. aastal. Marju sündis ja käis koolis Tartus, aga tema lapsepõlve koolivaheajad möödusid Põlvamaal emakodus ümarpalk-taluhoones.
/nginx/o/2021/07/09/13905954t1hb9f0.jpg)
Saaremaale tõi armastus, kui väljenduda pisut vanamoeliselt. Marju ja tema abikaasa töötavad mõlemad Tallinna botaanikaaia filiaalis Viidumäel. “Viidul elada on puhas rõõm, see on puhas õnn. Ma tänan igat päeva, kui siin saan elada.”
Just sellist kiitust üks Saaremaa ajakirjandusväljaanne mandrilt tulnud inimese suust kuulda tahab. Olge teiegi tänatud, Marju!
Kui väike on tegelikult maailm
Autosõit Kuivastu sadamast Saaremaa läänerannikule võtab aega üle tunni. Paljud põlgavad pika teekonna ära ja ostavad kinnisvara lähemale, näiteks Muhusse. Mõni ei taha Kuivastustki kaugemale minna, jätab auto Virtsu ja tuleb saarele jalgrattaga.
Samas leidub neidki, kes käivad pealinna ja lääneranniku vahet juba aastakümneid pikast vahemaast numbrit tegemata. Teel olles saab rahulikult asju arutada ja lugusid jutustada.
Austlas kuulsime huvitavast kokkusattumusest, kus ühes pealinna lasteaias avastasid kahe pere lapsevanemad juhuslikult, et nad suvitavad Saaremaa läänerannikul ühes ja samas külas. Hiljem tuli välja, et samas külas suvitab veel kolmaski pere, kelle võsukesed pisut varem samas lasteaias käisid.
/nginx/o/2021/07/09/13905948t1had85.jpg)
Atla külavanem Toivo Naagel räägib, et kuus aastat tagasi, kui tema külavanema ameti üle võttis, oli külasse sisse kirjutatud 16 inimest, nüüd saab nelikümmend täis. Viimati asus külasse elama kolme lapsega pere, kes tuli mandrilt.
Lääne-Saare vallalt pälvis Naagel tänukirja iibe tõstmise eest, kui elanike arv oli kasvanud 18st 32ni. Otseselt iibe tõstmises Naagel oma teeneid ei näe, küll on ta keelitanud küla kinnisvaraomanikke end sisse kirjutama.
“Ma osale lihtsalt ütlesin, et kui te siin juba elate, miks te sisse ei kirjuta.” Niiviisi kasvas Atla elanike arv isegi Karala arvelt. Süüd headelt naabritelt rahva ülemeelitamise pärast Atla külavanem ei tunne. Miks ei võiks asjad olla paberil nii nagu nad päriselus on, põhjendab ta. Atlast leiab praegu 38 aastaringselt elamiskõlblikku majapidamist, kuid aasta läbi kõigis ei elata.
Atlas asus ajalooliselt väga suur kalurite kogukond. Külas tegeleti põhiliselt kalandusega, sest maa saagikus on alla igasugust arvestust. “Meil on siin kümme sentimeetrit mulda ja siis hakkab paas,” räägib Naagel. Külavanema aiasaadused kasvavad kõik maast lahti kastide sees.
Kuressaarest pärit Toivo käis võrriga Nasval kalal juba 12aastaselt. Võimalus kodusadamast kalale minna muudab küla eriti külgetõmbavaks. “Oleks super elatuda kalapüügist, aga nii see pole,” kahetseb võrgumees.
Oma portsu saavad kohalikud ühevõrgumehed siiski kätte ja vahel jagub naabrinaistele ka. Toivo elab Atlas abikaasa kodukohas alles loetud aastad, ent pakatab rahulolust. Atla on väga mõnus koht, räägib ta.
Austla juurtega arhitekt Liina Link, kes projekteeris Atla uue sadamahoone, suvitab Karalas. Piirkonna inimestele omaselt liigub ta naabruses palju ringi, sest kaunis rannik tahab imetlemist. Liina meelest on läänerannik kõige ilusam kant Saaremaal.
Mälestus imelisest merevaatest – oli see päriselt, unenäos või eelmisest elust?
Mul endal on Lümandaga seoses ka üks lugu. Sattusin sinna esmakordselt vast kolmkümmend aastat tagasi. Sõitsime Tiirimetsa kaudu mööda rannamaanteed. Kusagil tee ääres üllatas mind merevaade, mis ilmus ootamatult ja jäi meelde.
Hilisemas mälestuses ulatus meri peaaegu maanteeni ja asus Lümanda külje all. Pärast sattusin Lümandasse korduvalt, aga merd ma seal ei näinud.
Asjata otsisin kadunud vaadet Kotlandi ja Kipi vahelt. Kahtlustasin üksvahe, et merevaade pärineb unenäost. Või hoopiski eelmisest elust, mis sel juhul pidi samuti mööduma Saaremaal.
Paar aastat tagasi jõudsin selgusele, et müstiline mälestus sai kuuluda vaid Lõmala ja Toomalõuka vahelisele maanteelõigule. Olin Lõmala rannakarjamaade avaruse kandnud üle Lümandasse.
See pole mu ainuke ülekohus Lõmala suhtes. Kui üldse leidub Saaremaal mõni teada-tuntud paik, mille nimi kipub pidevalt vestlustes ununema, siis on see Lõmala.
Mäletan, kuidas janusena Lõmala keskuse sissepääsu juures kaevust vett pumpan. Mäletan kuldse varjundiga õhtupoolikut, pilk liibunud lehesajus Sõrve rannikule. Kuid ma ei suuda välja mõelda koha nime.