Presidendi kokk ja tema president

Erki Aavik Foto: Saarte Hääle arhiiv

“Kuidagi on juhtunud, et õige mitu meie väikese riigi suure presidendilossi tähtsaima ameti pidajat on olnud mulle tuttavad inimesed, üks koguni lapsepõlvest saadik,” kirjutab kolumnist Erki Aavik.

Mõni neist on oma ametis olnud üsna kaasaegne ja kippunud nii enne kui ka pärast Kadriorus üliolulise ameti pidamist oma töös vigurdama, kuid üldise joonena on nad säilitanud niinimetatud klassikalise stiili...

Aaaa... te mõtlete, et ma pean silmas presidente!

Oh ei! Presidendiks võib saada ju... noh mitte just päris igaüks, eks sellessegi ametisse ole nõuded küllalt kõrgeks aetud (!) – sünnilt Eesti kodanik ja vähemalt 40 aastat vana, ei tohi olla tegevteenistuses ega teist korda järjest presidendiametis olla –, aga neid, keda võiks kandidaadiks seada, on päris palju. Neid, kellest alustasin, neid on viimastega võrreldes väga väikene murdosa. Ma kõnelen presidendi kokast! Täpsemalt – kokkadest, sest neidki on olnud 30 aasta jooksul õige mitu.

Nii nagu Eestit tuntakse maailmas peamiselt muusika tõttu, nii kujuneb kõrgete aukandjate ja teiste riikide peade arvamus Eestist kõhu kaudu. Tahate vastu vaielda?! No proovige!

Ma aitan veidi. Tuleb siis ühe nii-öelda keskmise riigi pea, keha igaks juhuks kaasas. Vaatab ja kuulab selline auväärt isik kohusetundlikult, mida talle näidatakse ja millest kõneldakse. Küber, über, e-, Pisa- ... Meie teame muidugi, et Pisa test ja mitte torn, aga küllap külalisele jääb lõpuks meelde ikkagi torn või lihtsalt segane mälestus millestki, mis ... oli siis nüüd torn või ei olnud?

Mis veel? Okupatsioon, veretu revolutsioon... Oot-oot, mis laulmisest nad sealjuures rääkisid... aa, see-see-see... mis seal memos kirjas oligi, pilt veel juures... see habemik sealt Saksamaalt... Bart? Bart Simson? Noh, mingi muusika! Sõltuvalt päritolumaast ja oma kodusest kultuurist asetab pärja, vaatab kannatlikult rahvatantsu. Aga süüa antakse talle tingimata, ja kui antakse presidendilossis, siis – kes on kõige suurem mulje mõjutaja?!

Vaja on valida, mitte nimetada

Selleks aga, et kokk saaks oma tööd teha ja meie rahva ja riigi mainet kujundada, on vaja iga natukese aja tagant president valida. Valida ja mitte nimetada, nagu viimati juhtus.

Riigikogu väike osa – 1/5 – peab omavahel presidendi kandidaadiks esitatava isiku asjus kokku leppima ja siis selle isiku kandidaadiks esitama. Ei ole ju kuigi keeruline!

Selle – ma mõtlen riigikogu liikme – palga eest võiks ju niipaljukest pingutada. Aga ei, kui keegi esitab, siis leitakse, et ei sobi. Aga et siis ka ütleks, miks ei sobi või – veel parem – ütleks, kes sobib. Ei! Kus sa sellega.

Ja keegi neist ei tule selle peale, et presidendi valimine ja selleks kandidaatide esitamine on nende töökohustus, sest kõik nad on riigikogus palgale saamise eeltingimusena vandunud truudust meie riigile ja põhiseaduslikule korrale.

Ja see pole mingi suvaline jutt, vaid seadusega määratud: riigikogu liikme staatuse seaduse §15 annab ette selle vande teksti, mille kinnitamise järel saab pehme tooli ja parema palga.

Parteiliste sussisahistajate häma

Seda, et presidendi peab valima riigikogu, ütleb vastav, presidendi valimise seadus, ja koguni esimeses paragrahvis. Tõsi, lisavõimalusena on pakutud valimiskogu, kuid alles seejärel, kui riigikogu on jätnud oma ülesande täitmata.

Ja kuna sanktsioone ehk mitte mingisugust karistust oma töö tegemata jätmisele ju ei järgne, siis on riigikogu enamikul kordadest oma töö tegemata jätnudki, tekitades sellega meile, maksumaksjatele korduvalt suuri asjatuid kulutusi, sest valimiskogu kokkukutsumine ja kogu uue jandi korraldamine on kallis lõbu.

Eelmine kord läks president küll ametisse riigikogust, kuid valimisi ei toimunud, sest kandidaate oli vaid üks. Nojah, võib ju õigustada, et valiti kandidaadi ja mitte kellegi vahel...

Nüüd ometigi oleks nagu olemas kaks kandidaati (selle loo kirjutamise ajal enne taasiseseisvumise aastapäeva), kellest ühte on juba kaalutud ja leitud mingite ainult Toompeal leiduvate kaaludega kerge olevat.

Teisalt, temal on presidendi amet ju niikuinii olemas ja veel üsna uhke, sest teaduste akadeemia presidendi kandidaadile on nõuded palju kõrgemad kui vabariigi presidendi kandidaadile. Ametiruumid kah otse Toompeal.

Ometigi – mis viga oleks kahe loodusteadlasest ja ka muidu vägeva ja üsna tasavägise kandidaadi, Tarmo Soomere ja Alar Karise vahel valida?! Aga ei! Äkki ei allu poliitilistele salakokkulepetele... Äkki hakkab oma peaga mõtlema... Ja mis peamine – parlamendi liige peab valima, peab otsustama!!! Kohutav!

Parteilised sussisahistajad viitavad välispoliitilise kogemuse puudumisele. Häh! Praegu on Eestil taastatud iseseisvuse 30 aasta jooksul seitsmeteistkümnes välisminister. Kui mitmel neil on olnud ministriametiks vajalik välispoliitiline kogemus?

Võib-olla peaks olema nõutav eelnev kogemus presidendiametis?! Riigi presidendi ametis! Et käiks mõnes teises riigis enne harjutamas? Noh, päris huvitav mõte, eks!

Vaadake ja kuulake, mõelge ja kaaluge

Tegelikult aga, head lehelugejad, kes te enamuses ka valijad olete! Vaadake ja kuulake, mõelge ja kaaluge, kas tasub järgmistel valimistel anda oma väärtuslik hääl sellisele, kes oma töö täiesti tuimalt tegemata jätab, hääletamisel vaid ülemuse (!) käsku täidab ja ikkagi palga, hüvitise ja kõik muud privileegid südamerahuga vastu võtab?!

Aga kui ta juba valitud on, see president, siis peab ta kas väga hea koka ametisse jätma või veel parema leidma, sest lisaks armastusele, mis kõhu kaudu käib, luuakse riigi maine – eriti pärast riigi esindusorkestri likvideerimist – samuti pigem köögis ja söögilaua ääres.