“Muidugi on kärsituid, kes mõnel pikemal riigipühal või igapäevaselt lausa keskööl tahaksid Saaremaalt mandrile või sealt saarele sõita, kuid seda ei saa teha muhulaste elukeskkonna või saarelise identiteedi lõhkumise hinnaga,” kirjutab Jaan Tamm.
JAAN TAMM ⟩ Millisest Muhust ja ääremaast me räägime?
/nginx/o/2021/06/07/13832098t1h4353.jpg)
Erinevalt 1997. aasta vastava komisjoni sõnastatud eesmärgist on nüüdses Suure väina eriplaneeringus põhilise püsiühenduse vajalikkuse argumendina toodud valitsuse soov tõsta piirkondade (Muhu ja Saaremaa) konkurentsivõimet ning vähendada ääremaastumist.
Vähemalt Muhumaa osas taandarengust või elukvaliteedi langusest rääkida ei saa. Pigem vastupidi – on ju Muhu oma elukvaliteedilt Eesti oludes absoluutses tipus. Kunagine töökohtade puudusest tingitud perede väljaränne ja suur ülemeresõidu soodustusi omanud suvemuhulaste arv on asendunud aastaringseid püsikodusid omavate inimestega.
Valla elanikkond tõusis sel suvel üle 2000. Muhu põhikooli viimaste aastate lõpetanute arv kõigub olenevalt aastast 12–18. Rääkimata kooli tagalaks olevas lastesõimes ja -aias uute rühmade avamisest. Seega jääb täiesti arusaamatuks valitsuse trafaretne soov tõsta Muhu konkurentsivõimet. Tõsta kellega või millega võrreldes?
Probleemide põhjuseks edukultus
Saare keskus Liiva ei kavatse meie lühikest suve arvestades küll Orissaare või Kuressaarega võistlema hakata ei spaade ega tärnihotellide arvus. Piisab, kui Muhus on olemas suurepäraselt toimiv peremajutus, Pädaste ja Koguva Vanatoa majutusasutused, kämpingud ja paar korralikku jahisadamat.
Ning unustada ei tohiks unikaalset Muhu muuseumi oma filiaalide ja Kunstitalliga, loendamatuid käsitöökodasid saare eri paigus. Rääkimata tantsuansamblitest ja laulukooridest.
Rohkem tahta oleks kurjast – turistid kulutaksid saare lihtsalt füüsiliselt ära, oluliselt langeks muhulaste elukvaliteet. Viimase tagab aga Muhu saare võrdlemisi ühtehoidev, erakonnapoliitikast lahutatud kogukond ning selle liikmete igapäevane tegevus.
Näib, et suures osas vaid “edukultusele” ning üha “rohkem ja rohkem” tootma suunatud ühiskond ongi ise paljude meid tabanud tänaste probleemide põhjus.
Unustatakse ära, et rikkaks ei saa mitte see ühiskond või kogukond, kes palju teenib, vaid kes vähe kulutab. Tark inimene õpib teiste vigadest, loll isegi mitte enda omadest.
Mäletan, et pärast Virtsu sadama rekonstrueerimist, mil rajati ka puisteainete (kruus ja hakkpuit) kai, ei katkenud kai ääres seistes suurte kallurautode vool hetkekski. Iga kolme minuti tagant tuli karjäärist järjekordne koorem. Sattusin rääkima ühe Rootsi kaubanduse asjatundjaga, kes seletas, et neile tasub selline ülemerevedu Rootsi ära kahel põhjusel. Esiteks saab siit materjali niivõrd odavalt ja teiseks säästetakse sellega oma kodumaa taastumatut maavara.
“Turistid kulutaksid saare lihtsalt füüsiliselt ära, oluliselt langeks muhulaste elukvaliteet.”
Iga kord, kui mandrile sõites näen parvlaeval ühe-kahe järelkäruga varustatud metsaveokeid, tuleb meelde nõukogude aja tippsaavutusena reklaamitud Püssi puitlaastplaatide tehas, millele raiuti üüratutes kogustes metsa.
Selle asemel et kasutada ehituses või mööblitööstuses kõlbmatut puitu, hekseldati valimatult peeneks kogu metsast tulev toore. Seejärel asuti sellest liimainete abil uue mööbli tootmiseks vajalikku “lauda” vormima.
Surnult sündinud süvasadam
Midagi ei ole 50 aastaga muutunud – nüüd kasutame sama moodust hiljem ahju aetavate graanulite valmistamiseks, millest saadav tulu väga paljuski hoopis välismaale rändab.
Samas on kummaline, et Saaremaa süvasadamat, mis pidi tooma suve jooksul kümneid kruiisilaevu ja tuhandeid turiste ning miljonilisi sissetulekuid, pole seni käiku saadud. Taristu korrashoid ja seal tegutsev isikkoosseis vajab aga jätkuvalt väljaminekuid!
Meenutame “viimase miili” projekti, kus euroraha toel terve Kuivastu–Kuressaare maantee pikkuselt nn emakaabel pinnasesse paigaldati, ilma et need inimesed, kellel seda koroonapandeemia aegse kodukontori perioodil hädasti vaja olnuks, seda kasutada saaksid.
Või Väikese väina kõrgepingeliini linde surmavate traatide osaline eemaldamine ja allesjäänutele linnupeletite paigaldamine. Eleringil jäi tegemata aga peamine – Saaremaa elektrivarustuse tormikindlaks muutmine, milleks pidanuks traadid pinnases olevate kaablitega asendama.
Pole mõtet rääkida väinatammi rekonstrueerimisest ja tammi kehandisse vooluavade tegemise kavast, mis oleks oluliselt parandanud väina kahe poole veevahetust ning takistanud kinnikasvamist.
Lõpetamata on 2008–2012 sillauuringu järelmid. Seetõttu on praegu kehtivas Muhu valla üldplaneeringus reserveeritud tollase maanteeameti ettepanekul kolm 300 m laiust trassikoridori Muhu saare idakaldal.
Maanteeamet on asendunud transpordiametiga, mis tähendab, et Eesti kombe kohaselt pole ka vastutajat. Ning kuigi Muhu üldplaneeringu kehtestamisest on pea 13 aastat, ei ole trassikoridorides endiselt selgust. Pea kilomeetri laiuses osas ei saa omanikud oma maad kasutada mitte millekski peale loomade karjatamise.
Külmutatud on ka kunagise, Viirelaiu alt kulgema pidanud Lõunatrassiga külgneva pea 80 kinnistuomaniku tegevus. Riigi ülimat ignorantsust kohalike elanike murede suhtes iseloomustab tõsiasi, et seni pole õnnestunud sillatrasside reserveeringuid ja nendest tulenevaid piiranguid isegi tühistada.
Paberil näib ilus, kuid…
Et taoline või veelgi hullem olukord võib korduda, selgus rahandusministeeriumi poolt muhulastele korraldatud matkal esialgselt väljapakutud silla või tunneli maaletuleku aladele. Paberile joonistatuna näis kõik ilus. Kohapeal selgus aga, et tegelikkuses lõikab see ajaloolise Koguva küla ja selle loodeküljel kulgeva pärandkultuuri nimekirja kuuluva, serviti paekividest laotud Kuivastu mõisa aegse kivitee pooleks, ulatudes kohati isegi siinsete taludeni.
Et täit selgust pole ka uue trassi edasises kulgemises, eriti Liiva külast läbisõidu osas, selgus kohtumisel planeeringu ja keskkonnamõjude strateegilise hindamisega tegelevate ametnikega. Rahandusministeeriumi esindas Siim Orav ning Skepast ja Puhkim OÜ-d Anni Konsap. Igale vähegi detailsemale küsimusele kõlas vastus – nemad vastutavad vaid silla või tunneli üle Suure väina viiva lõigu eest.