SAARLANE ⟩ Õpetaja Merje: ärge kartke võõrkeeles rääkides vigu teha!

ÕUES ON HEA: Õueretkedel on Merjel enamasti kaasas habemega koerapreili Lucy. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Saaremaa gümnaasiumi saksa keele õpetaja Merje Tammai teab omast kogemusest: kõige paremini saab võõrkeele selgeks usinasti praktiseerides. Ideaalvariandis muidugi seal, kus seda emakeelena räägitakse.

Kuigi õpetajana töötatud aastaid on Merjel (44) kogunenud omajagu, tähistab tänavune september tema kui pedagoogi jaoks taas üht uut algust. Uus on nii kool, õpilased kui ka õppeprogramm.

Veel sel kevadel õpetas Merje Astes põhikoolipoisse ja -tüdrukuid, nüüd on tema hoole all uhiuue Saaremaa gümnaasiumi 10.–12. klassi noored.

Isegi siis, kui Kuressaarde uut riigikooli juba ehitati, polnud Merjel kavatsust sinna tööle kandideerida. Otsustavaks sai tõik, et senise osalise koormuse asemel oli riigikoolil talle pakkuda täiskoht. Kui mõnes Merje grupis on kolm ja mõnes viis õpilast, siis leidub ka paarikümnepealisi gruppe. Kokku ligi 130 õppurit.

Seda, et saksa keele õpe aina enam populaarsust kaotab, Merje küll ei arva. Tema praeguste õpilaste hulgas on palju neid, kes on valinud saksa keele kolmandaks võõrkeeleks inglise ja vene keele kõrvale.

"Saksa keele oskus tuleb kasuks – on ju selle emakeelena rääkijate hulk Euroopas üks suuremaid," põhjendab Merje noorte valikut.

Seda, millist võõrkeelt valida, Merje ise koolitüdrukuna otsustada ei saanud. Vene keel oli niikuinii kohustuslik juba 1. klassist alates, inglise keelt toona Aste koolis aga ei õpetatud.

Kui saksa keele tunnid hakkasid Aste koolis pihta 6. klassis, siis inglise keel kolmanda võõrkeelena lisandus alles siis, kui Merje õppis juba 2. keskkoolis (millest hiljem sai Kuressaare gümnaasium).

Tagantjärele on Merje väga õnnelik, et pidi omal ajal just saksa keelt õppima – oskab ta ju praegu suhelda kolmes võõrkeeles. Sama ei saa kahjuks öelda enamiku praeguste noorte kohta, kel gümnaasium seljataga.

Selleks et gümnaasiumilõpetaja valdaks ka muid võõrkeeli peale inglise keele, tuleks Merje arvates koolis esmalt rõhku panna just nendele teistele keeltele ning inglise keelega alustada hiljem. "Tänapäeva suuresti inglisekeelses maailmas saab selle keele enam-vähem selgeks igaüks, kes vähegi õppida viitsib," leiab Merje. "Saksa ja vene keeles suheldes jääb aga suurem osa noortest hätta, kuigi nad on neid keeli koolis õppinud."

Mis on jogurti sugu?

Saksa keel oma grammatikareeglitega, käänete-pöörete, eessõnade ja mees-, kesk- või naissugu tähistavate artiklitega (der, die, das) võib esialgu üsna keeruline tunduda.

Die Mutter ehk "ema" on ka artikli järgi naissoost, ehkki sõna enda lõpp -er peaks ju viitama hoopis meessoole? Sõna der Junge tähendab poissi, ometi näitab -e sõna lõpus, et tegemist peaks olema justkui naissoost sõnaga? Ja mis loogika järgi saab sõna "tüdruk" (das Mädchen) olla kesksoost?

"Sõna lõpp -chen tähistab kesksugu," selgitab Merje. "Samas – sakslased ise ka teinekord kahtlevad, kas näiteks sõna "jogurt" on mees-, nais- või hoopis kesksoost."

Merje hinnangul on saksa keel aga lihtne ja loogiline – tuleb vaid reeglid selgeks saada ning eranditest end mitte pelutada lasta. Kui tema enda kooliajal peeti saksa keele õpetamisel kõige tähtsamaks veatut grammatikat, siis praegu on rõhk pigem suulise väljendusoskuse arendamisel.

"Ärge kartke võõrkeeles rääkida – isegi siis, kui üht-teist valesti läheb," soovitab Merje. "Sakslasel on väga hea meel, kui püüad temaga ta emakeeles rääkida, ning ta on püüdliku võõraga väga abivalmis."

Õpetajana peab Merje muidugi saksakeelses kõnes ja kirjalikus tekstis tehtud vigadele tähelepanu juhtima, ent hindamisel peab ta sageli tähtsamaks õpilase väljendusoskust ja teksti sisu.

"Õpilase keelehuvi ei tohiks matta hirm vigu teha," leiab Merje.

Muide, Merje suur eeskuju on tema oma saksa keele õpetaja Aste koolist – Õie Kivi, kes oskas oma tunnid alati huvitavaks muuta.

Kuna tollal pidi iga võõrkeele õppija – vähemasti Aste koolis – endale kirjasõbra võtma, oli Merjelgi üks kirjasõber Venemaalt ja mitu Saksamaalt. Ka see aitas keeleoskust arendada.

Kui 9. klass läbi, otsustas Merje 2. keskkooli kasuks. Põhjusteks sealne saksa keele süvaõpe ja diskofestivalid. Valikut ei tulnud kahetseda – diskofestivalid olid ägedad, suviti aga lõi Merje koos teiste tublide saksa keele õppuritega kaasa Saksa sõjahaudade hooldeliidu korraldatud ettevõtmistes. "Tundsin, kuidas saksa keel omandas aina tähtsamat kohta mu elus," ütleb Merje.

"Sakslasel on väga hea meel, kui püüad temaga ta emakeeles rääkida, ning ta on püüdliku võõraga väga abivalmis."

Nagu tollal paljud tüdrukud, haaras ka Merje pärast keskkooli lõppu võimalusest aastaks Saksamaale lapsehoidjaks ehk au pair´iks minna.

"See aasta andis mulle asendamatu elukogemuse," leiab Nordrhein-Westfaleni liidumaal Solingenis elanud-töötanud saarlane.

Merje sõnul polnudki ta oma Saksamaa-peretütrele niivõrd lapsehoidja – oli too ju 12-aastane – kui just seltsiline ja vanem õde. Jõukate linnaosas elanud pere ema ja isa olid intelligentsed ja laia silmaringiga inimesed, kes suhtusid Merjesse kui pereliikmesse. Nad võtsid ta ka oma puhkusereisidele kaasa ning panid koguni tennisekursusele. Lapsehoidja osales isegi võistlustel ja sai ühel neist teise koha!

Ehkki sealne pere veenis Merjet Saksamaal karjääri tegema, kutsus süda teda tagasi Eestisse. Kodumaale naasis ta kindla plaaniga minna Tallinna pedagoogikaülikooli (mis praegu kannab nime Tallinna Ülikool) saksa keelt õppima. Oma suureks pettumuseks Merje aga kõrgkooli ei pääsenud. Konkurents oli suur (kindlasti ka Saksamaalt kodumaale naasnud au-pair´ide tõttu) – 12 soovijat koha peale. Tudengiks ihkajate suulist väljendusoskust ei kontrollitud, otsustavaks said üksnes kirjalike testide tulemused.

"Küllap ma neis testides siis millegagi mööda panin," mõtiskleb Merje.

Võtnud tasulisi grammatikatunde, läks ta aasta pärast teisele katsele. Seekord õnnestus kõik nii nagu pidi.

Sünkroontõlk – unistuste amet

Merje sõnul unistas ta õpetajaametist ainult keskkoolis. Ülikooli ajal leidis ta, et võõrkeelt osates saab edukas olla ka muudes ametites. Kuna koolis töötamine ei tundunud enam sugugi ahvatlev, sündiski otsus: õpetajaks – mitte iial!

Ise Saaremaal väikese kooli lõpetanud, ei suutnud ta end kujutleda töötamas mõnes Tallinna mammutkoolis. Vahetanud eriala, lõpetas ta ülikooli bakalaureusekraadiga saksa keele ja kultuuri alal.

Merje suur unistus oli õppida edasi sünkroontõlgiks ja töötada tulevikus näiteks Brüsselis. "Istuda kõigi eest varjatuna kapis, kõrvaklapid peas – selline töö tundus mulle nii ahvatlev," meenutab Merje. "Pealegi said sünkroontõlgid ju väga suurt palka!"

Paraku ei öelda asjata, et kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Kuna suhe toonase elukaaslasega läks lõhki, tuli Merje koos 2-aastase pojaga Tallinnast tagasi Saaremaale – piltlikult öeldes vanemate diivanile.

Tööta ja oma koduta, võttis Merje vastu Aste kooli pakkumise tulla aastaks saksa keele õpetajat asendama. Mõeldes, et nii lühikest aega võib seda tööd ju teha. Paraku on ajutistel asjadel kombeks kesta palju kauem, kui esiti arvatud. Nii saigi Merjest aastateks Aste kooli saksa keele õpetaja. Pedagoogikutse, millest Merje tudengina loobus, on tal nüüdseks käes – Tallinna Ülikooli magistrantuurist.

Kuigi vahel mõtleb Merje siiani kunagisele unistusele sünkroontõlgi ametist, on ta oma valikutega rahul.

"Mulle meeldib mu töö ja meeldib elada Saaremaal," lausub ta. "Tallinna kiire elutempo, pidev võistlemine, oma edukuse ja paremuse tõestamine – see ei ole minu jaoks."

Retked "eaka koerahärraga"

Merje on kahe poja ema. Vanem on juba 18-aastane, noorem 11. Kui vanem poeg oli 3,5-aastane, sai kinnitust diagnoos: lapsel on autism. Merje jaoks oli see isegi mõningane kergendus – see selgitas, miks hakkas laps juba beebina arengus eakaaslastest maha jääma.

2012. aastal kutsuti ellu mittetulundusühing Saaremaa Autismiliit ja Merje sai selle juhatajaks. MTÜ loodi selleks, et pakkuda tuge ja nõu autistlike laste vanematele. Liikmeid on sel liidul küll vaid viis, ent Merje julgustab ühendust võtma kõiki peresid, keda autismiteema puudutab.

Kuigi õpetaja- ja emakohustused võtavad suurema osa Merje ajast, püüab ta vabu hetki leida ka enda jaoks. Merje on kirglik seenehuviline, ent metsas jalutab ta meeleldi igal ajal. Samuti naudib ta trenni jõusaalis ja jooksurajal ning on paar aastat kuulunud rahvatantsutruppi Tantsutõrud.

Õueretkedel on Merjel enamasti kaasas koer, kelle tõuks ütleb ta "tavaline pudelihari". Mõnigi on kutsat pidanud eakaks koerahärraks – loomal ju hall habegi ees. Tegelikult pole too mingi härra, vaid üsna noor daam nimega Lucy.

MERJE TAMMAI

Sündinud 13. augustil 1977 Kuressaares

Haridus

• Aste 8-klassiline Kool 1984–1992
• Kuressaare 2. Keskkool 1992–1995
• Tallinna Pedagoogikaülikool 1997–2015, saksa keel ja kultuur (õpingud katkesid vahepeal lapse ja Saaremaale kolimise tõttu)
• Tallinna Ülikooli magistrantuur 2015–2017, saksa keele õpetaja

Töö

• Saksamaal lapsehoidja 1995–1996
• Aste Põhikool 2005–2021, võõrkeeleõpetaja
• Kärla Põhikool 2008-2011, võõrkeeleõpetaja
• Saaremaa Gümnaasium 2021-..., sakasa keele õpetaja