ML ESTONIA 28.09.1994 ⟩ Hingehaavad ühe põlvkonnaga ei parane
28. september 2021, 00:03
- Raul Allvee: uus uurimine on minu meelest põhjendatud
- Mihkel Kõrgesaar: pole oluline, kas uurimist rahastab erasektor või riik
- Tarmo Kõuts: alati leidub neid, kel tekib küsimus: “Aga..?
“Parvlaev Estonia hukkumine 27 aastat tagasi on jätnud meie rahvuse hinge väga sügava haava,” tõdeb endine piirivalveameti juht, Estonia esimese riikliku uurimiskomisjoni liige Tarmo Kõuts. “See haav ei parane ühe põlvkonna jooksul, vaid püsib nii kaua, kui püsivad agad.”
Kui Estonia huku teemale klassikaliselt läheneda, siis – nii kaua, kui ühe või teise asja vastu on avalik huvi, sellega tegeletakse. Toon paralleeli ajaloost: Titanicut otsiti aastakümneid ning kui see leiti, siis uuriti seda veel sada aastat. Alles möödunud aastal väideti, et nüüd on teada lõplik tõde. Minu kui meremehe jaoks on selles loos üht-teist õpetlikku.
Mina, kes ma olen paarkümmend aastat pidanud ookeanil tormidega silmitsi seisma, oskan ette kujutada, mis on suur torm ja mida see kaasa tuua võib. Ookeanil võib ka illuminaatori purunemine laeva põhja viia. Ka parimad laevad võivad halbade asjaolude kokkujuhtumisel hukkuda – nii, nagu suuresti juhtus ka Estoniaga.
Omal ajal vabariigi valitsust nõustades soovitasin selle teema sulgemiseks püüda kõikidele küsimustele leida loogilised ja aktsepteeritavad vastused.
Samas – sajad, isegi tuhanded inimesed, kelle lähedased selles katastroofis hukkusid, said ju haiget.
Estonia hukkumise asjaolud peaksid olema selgunud, ent alati leidub neid, kel tekib küsimus: “Aga..?” Neid agasid võib tekkida ja neid ongi väga palju. See seletab, miks avalik huvi Estonia-teema osas jätkuvalt teravalt üleval on. Seepärast leian, et Eesti riik on uut uurimist korraldades reageerinud õigesti. Kuna väidetavalt ei ole siiani täit selgust, mis laevale ja selle pardal olnud inimestele tol ööl saatuslikuks sai, toimub paralleelselt kaks uurimist – Eesti riigi ja erasektori rahastusel. Riikliku ekspeditsiooni laevavrakile saatmine korraldati selleks, et küsimustele vastuseid saada. Esimene etapp on läbi, aga sellega ei ole operatsioon kaugeltki ammendatud.
Eraalgatusel toimuvasse uurimisse võib suhtuda nii ja naa. Nagu olen aru saanud, osaleb selles ekspeditsioonis ka inimesi hukkunute omakseid koondava organisatsiooni poolt.
Püüda välja uurida, mis juhtus – see on inimeste õigus. Teine teema on asja äriline pool. Iga asja ei saa äriks pöörata – eriti neid, mis puudutavad inimeste hukkumist ning sellest johtuvalt omaste kõrgendatud valuläve.
"Nii kaua, kui ühe või teise asja vastu on avalik huvi, sellega tegeletakse."
Kui Titanic valmis sai, kasutati selle laeva kohta üksnes ülivõrdeid. Kui ta uppus, ei tahtnud inimesed seda aktsepteerida. Tuues paralleeli Estoniaga – kuna Estonia oli suhteliselt uus ja moodne, siis tavakodanikule tundub mõneti uskumatu, et selline laev tormisel merel niimoodi põhja läks.
Need, kes hukkusid, olid meie keskelt – emad-isad, lapsed, sugulased, sõbrad, tuttavad. Estonia hukkumine on jätnud meie rahvuse hinge väga sügava haava. See haav ei parane ühe põlvkonna jooksul, vaid püsib nii kaua, kui püsivad agad.
Raul Allvee, parvlaeva Estonia teine tüürimees:
"See, et uus uurimine korraldati, on minu meelest põhjendatud – täit selgust laevahuku põhjuste kohta ju ei ole. On vaid suur hulk erinevaid arvamusi selle kohta, mis võis juhtuda. Kui selliseid teooriaid on väga palju, hakkad ka ise ametlikus versioonis kahtlema – et mine tea, äkki ei olnudki need esimese uurimise põhjal tehtud järeldused päris õiged. Kui selgub, et need järeldused siiski olid õiged, siis vähemalt pole kellelgi enam millegi üle vaielda.
On avaldatud arvamust, et uurimisekspeditsioone vraki juurde ei tohiks korraldada, kuna need rikkuvat hauarahu. Minul jäid mere põhja kolleegid. Tean ka paljusid, kes Estonia huku tõttu oma lähedase kaotasid. Ma ei ole kedagi neist kuulnud ütlemas, et nemad uut uurimist ei taha.
Seega on hea, et asja uuritakse. Küll aga on kummaline see, et uuritakse nii riigi poolt kui ka eraalgatusel. Ma ei mõista, miks ei saa teha koostööd? Kaks paralleelset uurimist on selgelt raharaiskamine. Sel ööl, kui Estonia merepõhja läks, polnud minu vahetus, olin Tallinnas. Päris iga päev ma Estonia hukule ja endistele kolleegidele enam ei mõtle, aga vahel ikka. Nagu praegu, kui panen siin Tagaranna külas puid kärule ja lähen neid lõkkeplatsile viima – et hukkunud kolleegide mälestuseks tuli süüdata."
Mihkel Kõrgesaar, Tallinna tehnikaülikooli laevaehituse abiprofessor tenuuris:
"Estonia vraki uuringu tulemuste osas ei ole oluline, kes uurimist rahastab, kas erasektor või riik. Parima tulemuse saaks ilmselt kahe viimase koostöös. Arvan, et ohutusjuurdluse keskuse eestvedamisel on mõistlik uurida huku käiku veel kord, arvestades, et varasemates uuringutes ei ole küljeplaadistuses hiljuti avastatud vigastust arvesse võetud. Uutes analüüsides võetakse seda teadmist ka kindlasti arvesse. Erinevate analüüside võrdlus – analüüs koos vigastusega ja analüüs ilma vigastuseta – näitaks, kuidas ja kui oluliselt küljeplaadistuse vigastus mõjutaks huku käiku, eeldusel, et vigastus on tekkinud vee pinnal. Samuti saaks analüüside tulemusena näidata, kuidas selline vigastus tekiks vee põhjas, võttes täpsemalt arvesse ka merepõhja profiili vraki asukohas."