Paks saja-aastaseks ei ela

Elo Lember Foto: Erakogu

“Ülekaalulised vabandavad end sageli geenide või haiguste või kasutatud ravimitega, aga paraku saab süüdistada ikkagi vaid iseenda väikest valget käekest, mis maitsvaid palukesi liiga palju suust sisse kärutab,” kirjutab perearst Elo Lember.

“Ei tohi oma jalgu alt ära süüa!” Kui väike tüdruk nägi maani seelikus paksuvõitu naabrinaist, mõtles ta õudusega, et tädi ongi jalad nahka pistnud. Aastaid hiljem tuli arusaam, mida öeldu tähendas: kui lähed paksuks, ei saa enam liikuda. Veel teati, et paksul läheb süda rasva.

Kõik on õige: kõrge kehakaal paneb aluse kõrgele vererõhule, kõrgele veresuhkrule, kõrgele kolesteroolile. Süda algul suureneb, et suurt keha toita, siis venib kotiks ja ei jõua verd edasi pumbata. Lisaks nõuab kottsüda rohkesti hapnikku, mida lubjast umbsed veresooned enam peale anda ei suuda. Kui siia lisada veel katlakivi tekitaja number üks – suitsetamine –, siis ongi viitsütikuga pomm valmis. Ja ei jõua vaesed põlved-puusad-liigesed seda rasvatünni enam kanda, isegi kui tahaks kaalulangetamiseks pisut rohkem liikuma hakata. Nõiaring.

Tahtejõutablette pole

Kõige targem on üldse mitte paksuks minna ja üldse mitte suitsetama hakata. Aga katsu sa, kui pood head-paremat täis on ja suitsu nii kergesti kätte saab. Koolisöökla toitudest on alati maitsvam olnud saiake ja limonaad. Nii ka aastakümneid tagasi. Tol ajal liiguti aga oluliselt rohkem, kuna tuli jala kooli või bussi peale kiirustada, oli rohkem kehalise kasvatuse tunde ja õues joosti hästi palju vabatahtlikult ringi. Telekast tuli ju harva midagi huvitavat ja näpunühk-sporti ei tuntud. Seega olid lapsed enamasti kõhnad, aga paksuks läksid täiskasvanud: emad sõid ära perest järelejäänud toidu, sest toitu ei tohtinud raisata (kehvad ajad olid veel värskelt meeles), isad aga kaanisid rammusa toidu kõrvale (“armastus käib kõhu kaudu”) rohkelt kaloririkkaid alkohoolseid jooke.

Laste ainevahetus on kiire, sissemugitud kalorid kaovad vajadusel kähku. Pärast neljakümnendaid jääb iga lisakilo puusadele või kõhule tihkelt kinni.

Kui me ei suuda lapsepõlvest pärit söömisharjumusi muuta, ongi tünderjas kehaehitus tõsiasi. Sellest lahtisaamine eeldab kõva tahtejõudu, aga tahtejõutablette müügile veel jõudnud pole. Paksuks teevad sai, leib, kartul, makaronid (süsivesikud) ning paraku on see kõige odavam toit.

“Kui me ei suuda lapsepõlvest pärit söömisharjumusi muuta, ongi tünderjas kehaehitus tõsiasi.”

Tegelikult võib süüa absoluutselt kõike, asi on kogustes. Leiva või kookide-kringlite küpsetamine kodudes on peretraditsiooni ja emotsiooni mõttes ülioluline, aga kahjuks pole võimalik küpsetada suutäie, vaid ikka plaaditäie kaupa. Ära visata maitsvat kraami ei raatsi, seega… Nagu iga ahvatleva asjaga: vahel ju võib, aga mitte liiga tihti, pealegi on poes sadat sorti imelisi maiuseid niigi saada.

Ülekaalulised vabandavad end sageli geenide või haiguste või kasutatud ravimitega, aga paraku saab süüdistada ikkagi vaid iseenda väikest valget käekest, mis maitsvaid palukesi liiga palju suust sisse kärutab. Raske on lookas toidulaua ääres iseendale õigel ajal öelda: puhka kätt.

Nüüd liikumise teema. Heakene küll, ärme nimetame seda spordiks, sest võib mõnesid ärritada. Kui süüa endisel moel, siis liikumisega üksinda kaal ei lange.

Treenitud paks on igatahes tervem kui treenimata, sest siis on osa kilosid tulnud lihastena, mida vajavad toestamiseks nii liigesed kui ka siseelundid. Endisi hoovispordi aegu tagasi ei saa, ekraanid ei kao me elust kunagi. Seda enam tuleb liikumisharjumust kujundada teadlikult lapsest saadik ning õpetamine peab olema professionaalne.

Isegi õigesti jooksmist peab tänapäeva lastele eraldi õpetama, see ei tule iseenesest. Seejuures tuleb kindlasti arvestada sellega, mis lastele endile meeldib, mitte rõhuda kivistunud normatiividele, mis nii mõnegi omal ajal kehalise kasvatuse tunde vihkama pani. Kui, siis iga laps peaks võistlema vaid iseendaga, saama iga järgmise korraga iseenda tulemusega võrreldes paremaks. Plaksutasin käsi, kui nägin telekast klippi tasakaalulindi (inglise keeles slackline) paigaldamisest ühte kooli Tartu ülikooli liikumislabori programmi raames. Vaat´ see on tänapäevane sport, mis lapsi isegi vabast ajast ligi tõmbab ning samal ajal märkamatult kogu keha treenib.

Lapsed liikuma!

Minu konkreetne ettepanek kõigile kehalise kasvatuse õpetajatele: alustage ja lõpetage tunnid 30-sekundilise plankasendiga. Küll näete, mida lapsed varsti suudavad. Lisaks üleskutse koolijuhtidele: palun ärge vähendage kehalise kasvatuse tunde mõne “akadeemilise” aine arvelt, ärge kasutage kehalise tunde näidendiproovi või muu huvitegevuse jaoks, aidake kaasa õues liikumise võimaluste parandamiseks.

Veel parem, kui oleks võimalik liikumistunde tunniplaani juurde lisada. Ideaalne, kui iga klassi igasse päeva mahuks vähemalt üks kohustuslik liikumistund. Paraku eeldab see viimane üleskutse riiklikke otsuseid. On tuhat korda tõestatud, et füüsiline koormus parandab olulisel määral vaimset võimekust. Ka vähendab koolis sportimine huvi tekkimist kahjulike harjumuste (suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarbimine) vastu, nagu tõestas hiljutine Islandi kogemus. Liikumisest peab kujunema meeldiv harjumus-sõltuvus, see on täiskasvanuea hea tervise alus, kogu rahva tervise alus.

Kas olete kunagi saja-aastast paksu näinud? Mina küll ei ole.