/nginx/o/2018/11/01/11540144t1h73a0.jpg)
/nginx/o/2021/09/29/14101962t1hb4ea.jpg)
“COVID-19-kriis on näidanud, et väljastpoolt riigiasutusi pakutavate ideede ja võimaluste kasutamist tuleb paraku veel kõvasti õppida ja harjutada,” leiab saarlasest riigikontrolör Janar Holm.
JANAR HOLM ⟩ Koroonaviiruse teise laine õppetunnid
/nginx/o/2021/07/28/13949566t1hca71.jpg)
17. juuni 2021. aasta valitsuskabineti nõupidamisel palus peaminister minult arvamust kriisijuhtimise kohta koroonaviiruse teise laine ajal ning ettepanekuid seniste õppetundide põhjal.
Nüüd saatsin peaministrile teise osa oma tähelepanekutest ja ettepanekutest, mis võiksid aidata paremini toimida COVID-19-kriisi jätkumisel või võimalike tulevikukriiside lahendamisel.
Rollid ja info selgemaks
COVID-19-kriisi lahendamise juhtimisstruktuur oli/on ebaselge. Kriisi lahendamist juhtiv asutus oleks pidanud õigusaktide kohaselt olema terviseamet/sotsiaalministeerium, kuid tegelikult kujunes teise laine ajal koordineerivat rolli täitvaks asutuseks riigikantselei. Õigusaktides tuleks anda vabariigi valitsusele ja riigikantseleile selge roll kogu riiki hõlmava ning valitsemisalade ülese olulise mõjuga kriisi strateegilisel juhtimisel.
Avalikkuse informeerimine piiranguid ja käitumissuuniseid puudutavate otsuste kohta võiks olla korrastatum. Info tuleks edastada ametlike kanalite kaudu ning siis, kui otsus on lõplik ja olulised detailid on läbi arutatud.
Kommunikatsiooni tuleks keskselt ja kindlakäeliselt juhtida ning igal kommunikatsioonilülil peaks olema selge vastutus, mis ei tohiks hajuda. See tagaks avalikkuse õiguse saada korrektset ja mitte segadusse ajavat infot arusaadaval viisil ning usaldusväärsete kanalite kaudu.
Otsuste rakendajaid tuleks informeerida otsustest detailideni enne avalikkust, sest nemad peavad suutma otsuseid kohe selgitada ja toetada nende otsuste rakendamist.
Koroonakriisist on aidanud välja tulla valitsuse ja teadlaste erakordne koostöö, kuid on esinenud hetki, kus koostöö osapoolte rollid on läinud kommunikatsioonipildis justkui vahetusse.
Tuleks saavutada olukord, kus võimalikult täpne info ettevõtjatele suunatud toetusmeetme tingimuste ning toetuse saamiseks õigustatud ettevõtete ringi kohta avaldatakse ühel ajal piirangute kehtestamisega.
Toetuse saamise kriteeriumid peavad olema sisuliselt põhjendatud. Toetuse mittesaamise põhjenduseks ei saa olla seisukoht, et “kuhugi tuli joon tõmmata”. Kriisiga seotud toetuse saamise kriteeriumiks ei saa olla kiired jalad või nobedad näpud. Ettevõtete toetusmeetmed tuleks kavandada tsentraalselt ja neid võiks rakendada läbi ühe kanali. Kohalike omavalitsuste kaasamine kriisilahendusse oli kaootiline ja tarbetult koormav. Mitmete meetmete rakendamisel jäi kohalike omavalitsuste võimekus kasutamata.
COVID-19-kriis on näidanud, et väljastpoolt riigiasutusi pakutavate ideede ja võimaluste kasutamist tuleb paraku veel kõvasti õppida ja harjutada. Kriisideks ettevalmistamisel ja kriisi lahendamisel on riigisüsteemis liiga palju ebarealistlikku ja ressurssidega katmata soovi teha kõike ise, otsustada kõike ise, koondada enda alla võimalikult palju ressursse ja tegevusi. Jagamise soov tekib siis, kui kriisi negatiivsed tagajärjed on käes ja teemaks tuleb vastutus. Vastutust ollakse siis lahked jagama – kobaras ja kollektiivile.
Kriisideks valmisolek on tõhusam, kui kriisiplaanide ettevalmistamisel suudetakse kriisi lahendamise ressursina näha kogu avalikku sektorit, kohalikke omavalitsusi ja erasektorit koos ja tervikpildis. Võimaluse nägemisele lisaks tuleb need võimalused ka läbi rääkida ja kokku leppida. Oluline on murda riigiasutustes mõnel pool levinud suletus, olukord, kus tõrjutakse asutuseväliseid ideid ja kaitstakse kramplikult oma n-ö territooriumi.
Soov kõike ise teha
Soov kõike ise riigisüsteemi sees teha ei väljendu ainult kriiside lahendamise tagasilöökides. Soov valimatult kõike ise teha tekitab ise kriise. Selle näiteks on suvine kulukas ja piinlik äpardus terviseameti külmkambritega. Põhjuseks Eesti riigiasutuse hoiak, et tuleb tingimata omada ise külmaruume ka olukorras, kus selleks ei jätku teadmisi ega tähelepanu ning ei ole ka ressursse asutuse tegelike põhifunktsioonide täitmiseks.
Puudub vajadus kuhjata avalikku sektorit üle ülesannetega, mida täidetakse erasektoris paremini ning mis võtavad ära aega, raha ja tähelepanu asjadelt, millega riigiasutused peavad ise tegelema.
Mõistlik on vaadata, millised ülesanded oleks otstarbekas üldse ära anda erasektorile ja mida on võimalik tellida erasektorist – seda muidugi tingimusel, et tulemus on parema kvaliteediga ja soodsam, kui riiklik süsteem ise suudaks pakkuda. Kasutatagu selle nimetamiseks siis kasvõi sõna “riigireform”. Sellele sõnale on võimalik anda ka tegelik sisu.
Pikemalt loe Riigikontrolli blogist.