N, 9.02.2023

MIKK RAND ⟩ Eesti filmi-ilma mõjupunktid

Eesti filmi-ilma mõjupunktid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mikk Rand
Mikk Rand Foto: Erakogu

“21. sajandil on riik, kus puuduvad filmimajanduse erinevad harud koos hariduse vaatega, määratud esmalt kaduvikule, sest filmipädevus ongi 21. sajandi keel,” kirjutab filmilavastaja ja -produtsent Mikk Rand.

Vähesed päevad tagasi hakkas sotsiaalmeedias ja filmitorudes liikuma Netflixi vahendusel korraldatud robotfilm – tehisintellekt “vaatas” kõigepealt ära 400 000 tundi õudusfilme ning pani seejärel katse läbiviijate soovil kokku sisuliselt “statistilise stsenaariumi” ja valmistas ühe lühikese 3D-animafilmi...

Kui me seda filmi näeksime ja arvaksime selle inimese tehtuks, siis ilmselt peaksime seda parajaks käkiks, ehk ka kentsakaks paroodiaks.

Tegelikult tuleb seda vaadata kui peegelpilti inimeste tehtavatest õudusfilmilugudest – mis on päris suures osas nirud. Mõned neist on väga huvitavad ja adrenaliini tekitavad, aga ikka ja jälle kerkib just õudusfilme vaadates küsimus – kus-mis-põhjusel-midagi-juhtub-MIKS?

Autobot ja ajupesu

Kirjeldatud katse oli loominguline lähenemine ja filosoofilises mõttes isegi vajalik – kõrvalpilgu saamiseks. Samas tuleb niimoodi üldiselt filmimaailma üle vaadates mõista, et autobote või tehisintellekti kasutatakse mitte ainult kreatiivsetel või uuringulistel eesmärkidel, vaid ka puht propaganda nimel.

Vene-Ukraina kaevikusõja aastate ajal on audio-visuaalrakendused nii arenenud, et Vene propaganda kirjutab valmis konkreetse teksti, aga linti loeb selle teksti juba tehiskõnesüntesaator.

Tehisintellekt leiab vastavalt märksõnadele teksti kõrvale ka liikuvad ja seisvad pildid ning emotsiooni suunavad vastavad muusikapalad. Ajude pesuks pole niisugusel juhul inimressurssi kulutada eriti vaja, arvutustehnika teeb seda justkui möödaminnes ja määrav on kvantiteet. Et oleks palju häirivat pildi-tekstimaterjali, mis kõneleb vaid ühe osapoole huvidest.

Pidev müra tekitab oluliste teemade osas järeleandlikkust või tuimust. Seda kõike vastase nõrgestamise nimel.

Sügiskuude hakul kõlas meedias suhteliselt morbiidne “Eesti film on surnud”... Ah et mis see Eesti filmiautorite kisa-kära Eesti filmi tuleviku pärast siinses tehisintellekti-filmide arutelus asjasse puutub – aga puutub küll ja isegi väga.

“Kui kohe täit rehkendust teha ei jõua, siis esialgu ehk poolegi. Ja siis tulevad siia ka suured kallid välismaised filmivõtted.”

Ei ole ükski autobot iseenesest veel neid muuvitükka valmistanud, ikka inimeste arenduse läbi saavad need teoks. Selleks, et meie inimesed oleksid propagandamanipulatsiooni vastu immuunsed, tasub ja tulebki filmiautoritel ikka ja jälle mängida omakeelse audio-visuaalse teosega, katsetada kunstiliselt, vormis ja sisus. Ning vaataja – tahes-tahtmata – saab seetõttu pildikeelest aina enam aimu ning paneb tähele loogikavigu, märkab liigset automatiseeritust või suudab hoopiski selle eriala oma töös ja tegemistes oma kasuks pöörata. Nagu näha, on filmikunst ülioluline ka säänsel riiklikul iseseisvuse tasandil.

Filmi vajalikkusest ei peaks avalikkuses rääkima ainult filmitegijad, selle taga ei ole lihtlabane filmitegija omakasu. Film on kaunis kunst, mis kõrvuti erksa liikuva loomingulisusega hõlmab endas tehnitsistlikkust ja finantsmajanduslikku käitumist enam kui ükskõik milline muu kultuuriline üldtegevus (kaunis kunst).

Filme peab omakeelselt tegema nii väikelastele, noortele kui ka vanematele. Žanririkkus on nõutav – kuniks kasutusreeglid saavad laiatarbemeetodil üldtasandil selgeks. Me oleme sinnapoole teel, noored oskavad suhteliselt sujuvalt ehk filmipädevalt end väljendada, kuid teekond pole sugugi veel läbi. See, millest siin räägime, on samaaegselt haridus läbi kunsti ja läbi meelelahutuse.

Tihti on aga filmiautorite hinges üksilduse ja mahajäetuse tunne, sest teed, mis sa teed, aga seda ei osata hinnata. Ei osata hinnata, kuna teema pole üheselt hallatav à la kõik maanteed mustkatte alla.

Võib julgelt öelda, et 21. sajandil on riik, kus puuduvad filmimajanduse erinevad harud koos hariduse vaatega, määratud esmalt kaduvikule, sest filmipädevus ongi 21. sajandi keel. Kui räägime filmipädevusest, siis tuleb selle all mõista igasuguse audio-visuaalse teose ja teenuse kasutamist, töötamise reegleid ja mõju.

Seega – omakeelne film on Eestis üldiselt heas toonuses, kuid peame siin tegema aastas kuue filmi asemel kümme ja ühe “Teneti” asemel kümneid ja kümneid välisvõtte-filme.

Viimaseks ja mitte vähimaks – “üldise Eesti” kõrval puudutab see teema ka regioone –, iga suur võttegrupp, näiteks Saaremaal, on tugev toetus kohalikule toitlustusele-majutusele-turismile.

Samas ka teistele erinevatele teenustele – on siis vaja tislerilt miskit tellida, transporti saada või suuremal hulgal inimesi massistseeni.

Saaremaal läks kuus-seitse aastat “jutlustamist” kohaliku filmifondi vajalikkusest, enne kui filmifond tööle sai ning Kuressaare piiskopilinnuses 2020. aastal filmitud stseenid saavad kaunistama apteeker Melchiori filmisaagat aastal 2022.

Nüüd saame öelda, et filmigrupi poolt siia toodud iga euro tõi kuuekordselt Saaremaale tagasi! Ainus probleem on Saaremaal praegu selles, et Saarte filmifondi pannakse liiga vähe raha. 10 000 eurot on köömes, kui tahame siia tuua järgmisi suuri võtteid, ja mitte ainult Eestist, vaid ikka kaugemalt, ka Hollywoodist. Lihtsalt kõrvale infoks, et Tartu filmifondi eelarve on 150 000 ja Ida-Viru filmifondil juba 200 000 eurot. Ka Saarte filmifondi on vaja suurusjärku 100 000.

Raha teeb raha

Kui kohe täit rehkendust teha ei jõua, siis esialgu ehk poolegi. Ja siis tulevad siia ka suured kallid välismaised filmivõtted. “Raha teeb raha” asemel tasub näha seost “kunst tekitab kultuuri; kultuur kasvatab majandust; majanduse käitur on raha ja see võimendub kultuurist”. On ju kena mõte.

Niisiis enne, kui mis iganes kultuurivälju, aga eriti filmitööstust, kaasaegse poliitiku poolt kuidagi kärpima hakata, tasub nõu pidada proffidega. Nõu saab tasuta, kiiresti ja asjalikku. Ei mingeid trikke, lihtsalt filmitegijad on harjunud väga strateegiliselt ja riigimehelikult mõtlema, muidu oleks vist juba ammu välja surnud.

Õnneks – pärast plaani kärpida Eesti filmi raha ja selle peale tõusnud kisa – toimus kiire järeleaitamistund poliitikutele ja kärpekäärid läksid tagasi (kuhugi). Seega – Eesti film elab ja eriti tore oleks, kui Eesti film hakkaks õitsema. Ka Saaremaal.

Mikk Rand töötab aastast 2019 Eesti Filmi Instituudis filmipädevuse arendajana ja on Saarte filmifondi üks asutajaliikmetest.

Märksõnad
Tagasi üles