Ivo Linna: Liisu teeb meie elu ilusaks!

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

“Meie Laasu Liisu on üks tõeliselt tore ja vahva tüdruk,” kiidab Laasu talu peremees, laulja Ivo Linna oma Muhu-kodu uut elanikku

Meie armas kassike Tripsu suri varsti ligi kuus aastat tagasi – vähkkasvaja tõttu, mis oli tekkinud õhupüssist tulistamise tagajärjel. Tema lahkumisest oli möödas aasta, kui meie sirelipõõsaste vahele ilmus üks väga valjuhäälne punakas-kollakas isane kass. Tema oli meil kaks aastat, kuni ühel päeval lihtsalt kadus.

Kuna siin ümberringi elab nii kährikuid kui ka rebaseid ja on šaakaleidki nähtud – kardan, et meie kassist sai mõne sellise looma saak.

Veel paar aastat läks mööda, kui tänavu nägi mu kallis naisuke järsku ühel päeval meie talus üht kassi kolme pojaga. Ilmselt olid nad sündinud meie aida all või laka peal. Hiljem hakkasime nägema – sellest on paar-kolm kuud möödas –, et üks poegadest, pisike hallitriibuline, liigub ringi ainult hämaruses. Niipea kui meie end liigutasime, põgenes ta otsekohe.

Ilusat ilma nautides maja ees istudes panime tähele, kuidas see kassipoeg tasapisi üha julgemaks muutus. Panime talle toitu, alguses üle õue, siis juba lähemale. Kuu aega tagasi tuli ta esimest korda sülle. Ja siis hakkaski olema süles. Ta sai kohe ka nime: Liisu. Kuna meie talu nimi on Laasu, siis tema on Laasu Liisu. Nüüd peaks ta olema juba vähemasti pooleaastane kass.

Tema ema ja teised pojad meile ei jäänud – mustavalgekirju kassiema olen ma mõned korrad kaugelt, naabri aias näinud, aga see ei tule ligi. Ülejäänud poegade saatusest ei tea ma midagi.

Küllap saadeti Liisu meile kõrgemalt poolt ja tema ülesanne on meid ravida ja aidata ning meie elu ilusaks teha.

Hommikul, kui õue kohvitama läheme, tuleb tema sülle ja nurrutab-kurrutab seal. Millegipärast olen tema eriline lemmik mina. Siis läheb jälle sööma ja tuleb jälle sülle, siis aga hakkab eputamine pihta: Liisu näitab, mis putukaid ta kõike õhust püüda suudab. Mängib, teeb oma trikke ja ronib puude otsa. Kui oleme toas, tuleb ta akna taha – ta kuuleb meie hääli ja teab, et tuleme kohe välja. Toas olla talle väga ei meeldi – tuleb, käib tiiru ära ja tahab jälle õue.

Külaliste eest ta kuhugi põõsasse ei page, aga võõrastab neid. Ja kui meil on mingi melu, siis ta pigem läheb ära.

Koroona tõttu on ajad inimeste jaoks ehk kurvavõitu, aga kassikese jaoks rõõmsad, sest ega me ju üle kahe päeva Muhust ära ole olnud. Ta on sel ajal väga hästi hakkama saanud. Enne ärasõitmist seletad talle, et ülehomme oleme jälle kodus, ja küll on siis tore koju tulles näha, et ta juba ootab sind. Justkui oleks inimkõnest aru saanud.