ELO LEMBER ⟩ Elust pole veel keegi eluga pääsenud
/nginx/o/2021/12/07/14246900t1hde6a.jpg)
“Koroona algajal panid uudised koroonasurmadest võpatama, aga nüüd ei kergita me enam kulmugi. Inimene harjub kõigega, ta ei jaksa lakkamatult muretseda,” kirjutab perearst Elo Lember.
Eks muidugi niikaua, kui see teda ennast või tema lähedasi otseselt ei puuduta. Surmateema on meile, nõukajärgsetele, ikka veel tabu. Lapsed ja eriti lapselapsed keelduvad vanemate-vanavanematega seda arutamast, nagu oleksime igavesed. Ei ole ju.
Kõigile osapooltele oleks lihtsam, kui need jutud varem rahulikult räägitud saaksid. Ega´s surm mainimise peale kohe homme kohale ratsuta, nagu ebausklik eestlane kardab. Mida nooremas eas sel teemal iseendaga rahu suudame teha, seda vähem mürgitame erinevate totakate hirmudega oma edasist elu.
Surma kardame kõik
Vahur Kersna raamatu “Ei jäta elamata” lõpulause on: “Ära karda elada, ära karda surra.” Meil teistel, kes piiri peal ära käinud pole, on seda lihtsat mantrat raske omaks võtta. Hetkes elamine on tõeline kunst, mida peab harjutama.
Elu teises pooles saad aru, et ei kardagi niivõrd surma kui suremist. Tahaks lõpuni endaga väärikalt hakkama saada kellelegi koormaks olemata. Käia veel viimast korda oma jala peal kempsus ja…
Et sugulased hiljem rahaasjade ja ärasaatmise üle pead murdma ei peaks, oleks hea oma soovidest varem teada anda, mida tahaksin eriti meestele südamele panna. Üht soovitan eakatele samuti: usaldage oma rahaasjad varakult mõnele kindlale isikule, et hiljem näiteks eestkoste määramise ja hooldekodu eest tasumisega probleeme ei tekiks, kui “katus” ära peaks sõitma.
Veelgi olulisem oleks juba aastaid varem niinimetatud meelerahufondi peale mõtlema hakata. Eestlane tahaks varanduse järglastele jätta, aga tegelikult tuleks tasapisi iseenda tarvis raha kõrvale panema hakata. Pooldan hoolduskindlustusmaksu, mida paraku veel ei ole. Kui hooldusest õnnestub pääseda, saab raha muuks kasutada.
Loomulikult tahaks iga inimene lõpuni oma kodus olla ja seal ka surra, aga alati pole see võimalik. Teise inimese hooldamine on ränkraske töö.
Hooldaja võtab enda kanda tohutu nii füüsilise kui ka vaimse koorma, aga temal endal pole enam kellelegi kurta. Tihti saadab hooldajat süütunne, kas ta ikka teeb kõik õigesti, aga lahkuja jaoks kaalub lõpuni kodusolemine üles kõik muu.
Uskuge, mingil moel annab lahkuja oma rahulolust või rahulolematusest teada. Liiga palju on reaalseid lugusid sellest, kuidas lähedase surma hetkel jäi kell seisma, lamp kustus või süttis, mõni asi purunes iseenesest vm. Rääkimata unenägudest.
Kui see ei ehmata, vaid rahustab, on kõik hästi. Mida suurem omavaheline hingesugulus, seda kindlam on märk. Võib-olla tõesti otsib meie haavatud meel ise neid tähendusi, aga igatahes on usk hinge surematusse ja taaskohtumisse lohutav.
Seni peame oma kesta sees kuidagimoodi hakkama saama. Rikastes riikides on kodu ja hooldekodu vahepeal olemas korteritega teenusmajad, kus saab koos teiste omaealistega elada iseseisvat elu. Või siis pakutakse riigi jaoks hirmkallist koduhooldust või hospiitsteenust.
Meie võimalused on tunduvalt ahtamad: saab võtta nädalaks hoolduslehe, lasta lähedane perearsti saatekirjaga paariks-kolmeks nädalaks haigla hooldusosakonda või avalduse alusel hooldekodusse toimetada.
“Hetkes elamine on tõeline kunst, mida peab harjutama.”
Meie hooldekodud on kolmekümne aastaga küll tohutu arengu läbi teinud, aga paraku tuleb seal ettekirjutatud eluga leppida. Kui enda keha vang oled, pole valikut. Individuaalsusega arvestamine jääb personali puuduse taha. Hooldajapalk ja -töö pole atraktiivsed ning ühest hooldajast peab jätkuma 10–20 inimesele.
Ebaõiglane kohustus
Et sellistki teenust pakkuda, tõusevad hooldekodude tasud varsti juba kahekordse pensionini, mis pole normaalne. On lootus, et kaotatakse ebaõiglane lapselastele laienev hooldekodu eest tasumise kohustus. Aastaks 2020 oli Eesti riik niikaugel, et panustas pikaajalisse hooldusesse 0,2% SKT-st, võrdluseks Soome 2,2 ja Rootsi 3%.
Meditsiinile kuluva protsendiga kuulume endiselt Euroopa tagumiste hulka, vaid kaitsekulutustega sammume uhkelt esireas. Kui tahame inimkeskseks ühiskonnaks saada, pole sellised proportsioonid enam aktsepteeritavad.
Keti (riigi) tugevust näitab keti kõige nõrgem lüli. Paraku on praegu alles arutelu tasandil hooldekodu kohatasu jagamine nii, et ühe osa paneb riik (õendusteenus), teise omavalitsus (hooldusteenus) ja kolmanda inimene ise (majutus-toitlustus).