R, 3.02.2023

GALERII ⟩ Ametikooli noored väisasid rahvusvahelise koostööprojekti raames Portugali

Saarte Hääl
Ametikooli noored väisasid rahvusvahelise koostööprojekti raames Portugali
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Erakogu

Erasmus+ programmi rahvusvahelises koolidevahelises koostööprojektis „Yellow European Stars” (YES) osaleb kuus riiki: Hispaania, Horvaatia, Portugal, Türgi, Itaalia ja Eestist Kuressaare Ametikool. Seekordne, viimane kohtumine toimus Portugalis.

Tähtsal kohal projektitöös on igapäevaeluks vajalike kompetentside arendamine nagu suhtlemisoskus, koostöövalmidus, loomingulisus, infotehnoloogia kasutamine. Paraneb inglise keele oskus, sest projekti töökeel on inglise keel. Projekti sihtgrupp on põhikoolijärgsed õpilased ja õpetajad. Teemad koolide vahel on jaotatud järgmiselt:

Tervis ja sport – Horvaatia

Kultuuripärand – Türgi

Keel; Ideaalid ja vaimsus – Itaalia

E-kodakondsus – Eesti

Tolerantsus – Hispaania

Jätkusuutlikud rohelised linnad – Portugal

Projektikohtumistel toimuvad õpi- ja töötoad koolides, teemakohased õppekäigud ja kohtumised valdkonna spetsialistidega. Avardub osalejate silmaring Euroopa kultuuride ja keelte mitmekesisusest. Koostöö raames valmib Euroopa Kodaniku Profiil, milles on projekti töö käigus välja toodud jätkusuutliku Euroopa väärtused.

Erasmus+ YES viimane projektikohtumine Portugalis: Jätkusuutlikud rohelised linnad

Laupäev, 2. aprill

Esimesel reisipäeval käisime ringi päikselises Portos. Hommikul einestasime hotelli vastas olevas kohvikus, toit oli maitsev ja mitmekesine, saime proovida Portugali kuulsaid korvikesi pastel de nata’sid. Pärast läksime ilusasse vanalinna jalutama. Silma paistsid värviliste plaatidega kaetud majad, huvitava arhitektuuriga kirikud ja katedraalid. Möödusime ka Douro jõest, kus sõitsid paadid ja kus oli näha ka nende kuulsaid sildasid. Linnas liikudes käisime läbi kollase lae ja siniste seintega Porto rongijaamast, mis on imeline arhitektuuripärl kaunitest plaatidest meisterdatud kunstiteostega.

Pärast imelist Porto linna sõitsime koos teiste gruppidega mägedesse, vaade oli lummav, nägime mägede vahel olevaid armsaid külakesi. Seal jaotati poisse ja tüdrukuid eraldi majadesse, toimusid tegevused: kartidega sõit ja seikluspark. Pena seikluspargis nautisime koos päikeseloojanguga ronimist. Õhtul sai tantsupõrandal lõunamaiste muusikahelide taustal tantsida.

Karoliine Liigmann

Pühapäev, 3. aprill

Teine päev hakkas tegusalt. Meid jagati gruppidesse ning siis jätkasime tegevustega seikluspargis. Esmalt läksime oma grupiga ühe torni juurde, mis oli 15 meetrit pikk. Alt vaadates tundus mitte väga kõrge, kuid peale varustuse saamist torni ronides avanes päris kena vaade ning saime aru, et polegi nii väga lühike torn. Üleval oli suht külm tuul ja natuke hakkas isegi hirmus. Ükshaaval hakkasime siis ääreni minema, seal kinnitati meid varustusega ühe rihma külge, mis torni küljes rippus, instruktor ütles:''Okay, one, two, three''

Ja pidime hüppama. Väga midagi mõelda ei jõudnud, aga ma arvan, et see ongi parem, muidu oleks ilmselt osad inimesed jõudnud ümber mõelda. Hüppamine oli ca 10 meetrit vabalangust ja peale seda peatas meid mehanism, mis meile kinnitati. Mõtlesin, et mis seal ikka ja läksin hüppasin teist korda veel. Peale seda läksime ameerikamägedele, kus sõitsime nö autodega millel töötasid ainult pidurid. Põhimõte oli täpselt sama nagu ameerikamägedel, ainult, et oma masinat sai pidurdada ise, mitte ei teinud seda keegi teine sinu eest.

Siis oligi aeg lõunaks, sõime seal samas majas, kus eelneval päeval oli õhtusöök. Peale seda läksime minu arvates kõige ägedamale atraktsioonile, mis oli siis ca 500m kõrguselt mäelt trossiga 1km pikkune trossilaskumine alla. Esialgu pandi meile jällegi külge mehanism, prillid, kiiver jne. Siis sõidutati meid bussiga mäkke. No see mägi oli tipust veel kõrgem kui alt vaadates. Ka seal ei olnud mõtlemiseks väga aeg, kinnitati meid siis ükshaaval trossile külge ja lükati hoog sisse. Laskudes läks kiirus ca 100km/h juurde, mis oli ikka väga võimas ja nö ''once in a life'' hetk, mida võiks igaüks kogeda, vaade ja see tunne oli imeline.

Peale seda ootasime kuniks kõik grupid lõpetavad ja siis sõitsime bussiga tagasi Guimaraesi, kus meid viidi hotelli. Kell oli järsku saanud umbes 6. Siis oli meil natuke aega puhata kuniks meid viidi ühte suurde kaubanduskeskusesse õhtusöögile. Seal sõime ühes pitsakohas mönusal kõhu täis ning peale seda vaatasime natuke poodides ringi ja kõndisime tagasi hotelli. Õhtul enne magamajäämist lasin veel peast läbi, mis kõige ägedam oli ja jäin endale kindlaks, et see mäest alla laskumine oli ikka üks vägev asi.

Kaspar Raudsik

Esmaspäev, 4. aprill

Hommikul ärkasime me hotell Fundadoris. Aknast välja vaadates võis näha ilusat vaadet: raudteejaam ja kaugusesse jäävad mäed, mida oli hotellist veel näha, olid mattunud õrna udukihi alla.

Peale hommikusööki kogunesid kõik välismaised meeskonnad all hotelli vastuvõtuleti juures ja peagi jõudis kohale ka buss, mis meid Francisco de Holanda kooli sõidutas.

Koolimaja oli ilus ja suur valge ehitis. Juba bussi aknast oli märgata kooli rõdul lehvimas kõikide selles Erasmuse projektis osalevate riikide lippe: Türgi, Horvaatia, Hispaania, Itaalia, Eesti ja Portugal.

Ustest sisse astunud, saime kohe aru, kus lõunat pakutakse. Treppide poole liikudes võis aimata, et koolimaja on tegelikult päris vana. Seda muidugi vaid siis, kui kõndija suudab tõsta pilgu õpilaste tehtud kaunitelt kunstiteostelt, millega enamik kooli seinu kaetud olid.

Peagi juhatati meid saali suunas. Saali ees oli laud, kaetud rohelise lina, mahlade, vee (milles sillerdasid jääkuubikud ja sidruniviilud), erinevate saiakeselaadsete maiustustega ning värviliselt pakendatud šokolaadiampsudega.

Saalis võeti meid vastu ilusa õpilaste loodud lauluga Portugalist. Seejärel õpetas nende inglise keele õpetaja meile vajalikumaid portugalikeelseid sõnu ning väljendeid, näiteks tere, aitäh, kuidas ennast tutvustada ja muud säärast.

Meile korraldati väikene ekskursioon koolis. Meie giidideks olid selle kooli õpilased.

Meile anti kaasa pass, mida me saime jooksvalt täita selle järgi, missugustes klassiruumides me käisime.

Peale paljudes erinevates kooli ruumides käimist saime natukene lähemalt tutvuda selle kooli pakutavate õpivõimalustega. Palju, huvitavaid ja väga erinevaid erialasid/õpisuundi, nt programmeerimine, puidutöötlus, disain...

Isiklikult jäin ma natukene kadestama, kui palju neil kehalise kasvatuse tunde on, samas oli kurb näha, et neil on laos nii palju rulluiske, mida keegi (enam) ei kasuta. Ma loodan, et nad saavad rulluisutamise mingil moel uuesti enda kehalise kasvatuse programmidega siduda.

Lisaks olid nad teinud söökla juurde väikse Erasmuse-teemalise nurga. Seal olid erinevate Erasmuse projektidega seotud riikide lipud, natuke infot viimati külastatud riigi kohta ja mälestusi käidud riikidest.

Nende lõunasöök võib tavalise Eesti koolilapse jaoks olla natukene liiga mahukas, kuna portugallased söövad tavaliselt enne pearooga eelroana suppi, mis on isegi juba päris toitev.

Üks esimesi asju, mida ma Portugalis märkasin lisaks maalilisele arhitektuurile ja maitsvatele pastel de nata’dele olid portugallaste loodussõbralikkuse poole püüdlemine.

Näiteks ei kasutatud hotellides ega koolis prügikastis kilekotte, vaid selle asemel olid seal hoopiski ämbrid (ja sanitaarkotid), mille sisse sai prügi visata.

Lisaks oli koolis nurk, kuhu koguti pudelikorke, kunstitöid tehti tihtipeale taaskasutatud materjalidest ning Laboratório da Paisagemis tehti ümbertöötluse kaudu meditsiinilistest maskidest kaunistusi.

Kui meil said kõhud täis söödud, hüppasime uuesti bussi peale ja jõudsime lõpuks Academia de Ginástica (eesti keeles võimlemisakadeemia) ette.

Me külastasime Academia de Ginástica hoovi, kuna vähemalt selle välisseinad olid tehtud korgist (sest see on väga hea soojusisolaator) ning kork on väga populaarne ja kohati ka omapärane ehitusmaterjal Portugalile.

Kas sa teadsid, et kork on hea akustilise müra neelaja? Seetõttu kasutatakse seda sageli ka muusika salvestamise keskkondades müravähendusmatejalina.

Kui võimlemisakadeemia nähtud, oli meil suund seatud Parque da Cidade (eesti keeles linnapark) poole.

Guimarãesi linnapargis oli väike ringikujuline tiik, või nagu mulle meeldib öelda: “Mehe tehtud Kaali kraater.” Parki oli üles seatud väike stend, kus olid ära mainitud seal pargis pesitsevad linnud. Pargis oli lisaks ka väike aedik koos hanede, kitsede ja mõne muu vahva linnu ning loomakesega.

Seal kasvasid ka magnooliad, mis on tegelikult peale lihtsalt ilutaim olemisele ka söödavad, parimad marineeritult. Neil pidi olema õrnalt ingverit meenutav maitse.

Zona de Couros (eesti keeles nahkade tsoon)

Guimarãesi Zona de Couros on endine parkimis- ja nahatootmispiirkond.

Naha parkimiseks kasutatavaid ehitisi on hoitud ja kaitse alla võetud.

Tänapäeval on enamik selle rajooni maju kasutuses haridusüksustena.

Kommunaalaiad

Kommunaalaiad on peamiselt loodud inimeste kokkutoomiseks. Seal saab iga inimene rentida lapikese maad, et siis taimi (peamiselt juurvilju) kasvatada.

Inimesed saavad luua uusi tutvusi, vahendada üksteisega infot parimate taimede kohta ja õppida kogukonnana. Rääkides õppimisest, tegelikult ei pea enne maalapi rentimist suurt mitte midagi aianduse kohta teadma, kuna isegi kui esialgu mitte midagi ei tea, aidatakse algaja hädast välja ja tehakse talle kõik puust ja punasest selgeks.

Laboratório da Paisagem (eesti keeles maastiku laboratoorium)

Kommunaalaedade ja laboratooriumi vahel oli omajagu maad, mille me kõik saime sooja ja naeratava päikese all läbi kõnnitud.

Tee peal tervitasid meid silla juures kaks sisaliku, üks neist seisis paigal ja teine jooksis kiirelt ühest silla otsast teise, aina edasi ja tagasi.

Laboratório da Paisagemis pakuti meile karastavat vett ja räägiti lähemalt nende eesmärkidest ning tööst. Seega, mis on nende eesmärgid? Nad soosivad keskkonnateadlikkuse kõrge taset, taaskasutust, linnade tõhusat ainevahetust ning loodusvarade kaitset, mis on omakorda hea kodanike heaolule ja aitab tagada kvaliteetset elu nii inimestele kui ka teistele Maa elanikele.

Laboratooriumis on muuseum, töötoad ja muidugi laborid. Meil lasti natukene muuseumi uudistada, näidati ruumilise kaardi peal, kus me oleme, ja videoklippi mikroplastist, mis nad laboratooriumi kõrval olevast jõest leidsid.

Õhtusöök

Peale pikka päeva toodi meid lõpuks uuesti tagasi hotell Fundadori juurde.

Me puhkasime natukene ja suutsime kuidagi õpetajaid veenda meiega koos õue jalutama tulema.

Esiteks leidsime üles koha, kus me samal päeval õhtustama pidime. Mina ja Säde proovisime imemaitsvat Portugali jäätist Sabores Geladosist, selle tekstuur on Eesti omast natukene erinev.

Deguste by Pedro Pinto kõrval olevas kohvikus tegime me väikse puhkepausi ja võtsime ampsu kooki, istudes oli hästi näha São Gualteri kirikut. Peale seda jalutasime veel mööda tänavate ääres olevaid poode ja jäime õhtusööki ootama.

Koht, kus me õhtustasime, oli Histórico by Papaboa. Restorani hoov oli ilusasti kaunistatud, neil oli seal kaks papagoid, kes võisid lisaks sõbralikule “Olá’le!” ka päris hirmsaid hääli teha, justkui mõni vanem daam karjuks, kuna ta on majja luku taha pandud.

Üldplaanis sujus õhtu ladusalt, kuigi Eesti tiim pani kogemata ühe kelneri muretsema, toit oli imehea ja teenindus oli sõbralik.

Kuidas me siis kelneri muretsema panime? Me tahtsime teada, kas jook, mida ta meile serveeris, on apelsinimahl, aga kuna tema ei osanud inglise keelt ja meie ei osanud portugali keelt, sai ta hoopis aru, et meil on mingi probleem. Õnneks kõik laabus, kui ta kutsus endale abilise, kes oskas inglise keelt, ja kõik said rahuliku südamega õhtut jätkata.

Kõhud jälle head ja paremat täis söödud, jalutasime lõpuks tagasi hotelli ja jäime rahulikult magama.

Anni Aavik

Teisipäev, 5.aprill

5. aprilli hommikul läksime kõik koos hotelli eest kooli. Koolis esitasid kõik riigid oma esitlusi. Iga riik esitlesid omas vormis kui jätkusuutlik ja roheline on nende linn.

Pärast seda läksime kooli ette õue, kus istutati puu. Pärast puu istutust oli jalutuskäik giidiga Guimarãesi vanalinnas. Avastasime Guimarãesi kultuurilisi ja ajaloolisi paikasid.

Käisime Largo da Oliveira väljakul. See keskaegne väljak asub keset vana Guimarãesi. Seal asub Igreja de Nossa Senhora da Oliveira kirik. Paar sammu eemal on gooti monument, Padrao do Salado. See väike paviljon ehitati 1340. aasta võidu mälestuseks Salado lahingus, mida võitlesid 1340. aastal portugali ja kastiilia väed mauri armee vastu Tarifas.

Külastasime Alberto Sampaio muuseumi, mis asub Nossa Senhora da Oliveira kiriku kõrval kloostrihoonetes. Sinna kogutakse rikkaliku püha kunsti. Seal on hämmastavad tekstiilid, keraamika, skulptuurid, maalid ja kullassepatooted.

Edasi külastasime Guimarãese lossi. Guimarãese loss on muljetavaldav näide iidsest sõjalisest kindlustusest, tornid kõrguvad välismüüride kohal. Jalutasime ümber kõrge müüri, kust oli ilus vaade. Mõne sammuga lossi all on São Miguel do Castelo kirik 13. sajandi algusest.

Guimarãese lossi lähedal on Braganza hertsogide palee. Väga kaunis 15. sajandi palees on mitu suurt tuba, kus on ajastutruud esemed (mööbel, maalid, seinavaibad, keraamika, relvad). Palee kõrval asub D. Afonso Henriquesi kuju. D. Afonso Henriquesi kuju on ajalooline monument Portugali esimesele kuningale.

Pärast linna ekskursiooni läksime bussiga tagasi kooli. Koolis oli lõunapaus. Pärast lõunasööki läksime Laboratório da Paisagemi kus toimus teemakohane mahekottide maalimine ja kohalik näitus. Meile anti riidestkotid, et me saaks ise disainida taimedega endale koti. Vahenditeks olid sõnajalalehed ja haamer. Haamriga toksiti sõnajalalehe muster riidele.

Õhtu oli viimane koosviibimine, hüvastijätuõhtusöök Hotel de Guimarãesis. Oli pidulik söömine ja pärast sööki jagati tunnistused ja hiljem ka tantsiti. Oli väga tore viimase päeva koosviibimine. Sai ülevaate Portugali ajaloost ja sai nautida ilusaid vaateid.

Säde Au

Märksõnad
Tagasi üles