"Teada-tuntud valetajad on mõistlik tähelepanuta jätta, näiteks Putin, Lavrov ja nende ametkonnad. 9. mail Moskva Punase väljaku kõnepuldist kuuldu oli muidugi taas senise kõlvatuse ületamine, kuid mida muud sealt oodata oligi," kirjutab saarlasest kaitseminister Kalle Laanet.
Teatud mõttes uus hääl selles vale ja pettuse müriaadis kõlas aga mõni päeva tagasi. Kuna Venemaa on teoreetiliselt parlamentaarne riik, siis tuleb – teoreetiliselt ja hea tahtmise korral – pöörata tähelepanu, et Venemaa riigiduuma ehk (teoreetiliselt) Venemaa parlamendi esimees Vjatšeslav Volodin tegi järgmise avalduse: "Ukrainale relvi saatnud riikide juhid tuleb vastutusele võtta kui sõjakurjategijad."
Asetame selle mõttekese Putini poolt kultiveeritava "Suure isamaasõja" – tegelikult muidugi II maailmasõja – võitmise konteksti, sobivalt äsjase 9. mai tähistamisega. Ajakirjanduses juba rohkelt kommenteeritu kohaselt poetas Putin sel aastal sõnakese ka mõne sõjaaegse liitlasriigi inimeste kohta. Lisaks kinnitas ta ka üle oma arvamuse, et Nõukogude Liit koos vene rahvaga võitis selle sõja täiesti üksi ja omapäi. Tõsi, asjaolusid täielikult moonutades.
Meenutagemgi nüüd, kuidas selle "kangelasliku võiduga" tegelikult oli. Vene ja teiste kommunistliku terrori all kannatanud rahvaste, miljonite inimeste hävitamine oli selle totalitaarse riigi juhtide poolne sõgedus samavõrra kui üleüldse sõja alustamine ja jätkamine.
Lahinguisse peaaegu paljakäsi
Inimesi aeti rinnetele ja lahinguisse peaaegu paljakäsi, sest stalinlikul riigil puudus igasugune arvestatav ressurss sõja pidamiseks. Peale mitte midagi maksnud inimeste.
Naised ja lapsed töötasid tehastes näljastena ja nõrkemiseni, see tähendab, kuni nad oma tööpingi kõrvale või laskemoonakasti alla elutuna maha langesid. Tuleb tunnistada, et mõned jäid siiski ellu, nii rindel kui ka tagalas. Isegi mõned neist, kes seejärel vangilaagritesse sunnitööle saadeti, jäid imekombel ellu. Elu on visa, vaadakem või samblikke Saaremaa rannakividel...
Kuid diktaatoritele on elud tühised – sajad tuhanded on hukkunud just diktaatorite tujude, sõgeduse, kurjuse tagajärjel!
Kuid tagasi selle kuulsusrikka võidu juurde. Nõukogude Liit sai II maailmasõja ajal märkimisväärse osa oma relvadest ja laskemoonast, aga ka toidust ja paljust muust lääneriikidelt. Selle kohta leidub küllalt materjali, ajakirjanduslikku ja teaduslikku, millest saab üksikasjaliku ülevaate USA, Suurbritannia ja teiste riikide relva- ja humanitaarabist sellele vene rahvale, kelle juhid ajasid oma inimesi rindele ja sunnitööle ühesuguse tõhususega.
Nõukogude Liit, mida Putin oma praeguses meelolus ja iseäranis 9. mai kõnes samastab kaasaegse Venemaaga, sai Ameerika Ühendriikidelt pelgalt Lend-Lease-programmist ja brittidelt 18 miljonit tonni abi, peamiselt ikka sõjavarustust, ja üksnes USA-st 5 miljonit tonni toiduabi.
USA – koos brittidega – tarnis Nõukogude Liidule-Venemaale sõjatehnikat ligi 20 000 lennukit, üle 500 000 veoki ja muu sõiduki, umbes 20 000 tanki, sealhulgas üle 4000 Shermani tanki, 50 000 mootorratast... Täna võib jutt mootorratastest naljakaski tunduda, kuid 1940-ndatel aastatel ja Kesk-Euroopas sõdides oli mootorratas vaat et sama vägev vahend kui varasemates sõdades hobune.
Ameeriklased andsid venelastele ligi 3 miljonit tonni bensiini ja õli, see oli umbes 60% kogu niinimetatud "punakotkaste" kütusest.
Üle poole Nõukogude Liidu poolt sõjas kasutatud laskemoonast tuli abina Ameerika Ühendriikidelt.
Ja nii edasi ja nii edasi: abi anti vähemalt 11 miljardi tolleaegse USA dollari väärtuses, mille vaste praeguses vääringus on tublisti üle 200 miljardi (!) dollari.
Kes selle sõja võitis?
Kuidas siis jääb, Volodin, sõdivale riigile ja rahvale abi andmisega? Kuidas jääb, Putin, sinu kangelasliku võiduga?
Ja üldse, Kremli kelkijad, kes selle sõja võitis? Kas paljasjalgsed väljaõppeta talupoisid või asjaolu, et kümned tuhanded tankid ja lennukid, soojad riided ja toit andsid võimaluse need esialgu lihtsalt kahurilihaks mõeldud inimesed sõdimiseks välja õpetada ja väikese osa neist lõpuks koguni Berliinini vedada?
Võitjaks ei olnud, kõige viisakamalt öeldes, mitte suur vene rahvas ja nende juht Stalin, mitte Nõukogude Liidu rahvad, vaid lääneliitlased koos Punaarmee kohutavate inimlike ohvritega.
Austus ja lugupidamine kõigile kõnealuses sõjas, kõikides teistes oma elu ja kodumaa kaitseks peetud sõdades hukkunutele ning kaastunne peredele ja järglastele! Kuid agressioon, terror, genotsiid, mida näeme Ukrainas, ning avalik laim vaat et kogu ülejäänud maailma kohta, mida kuuleme Moskva ülikutelt, on ennenägematu mahuga kuriteod. Neil pole midagi ühist sõdades hukkunute mälestamise või austamisega.
Ja veel üks tähelepanek. Avalikkusele mõeldud kahekõnes Putini ja Šoigu vahel andis Putin korralduse lõpetada Azovstali ründamine ning lisati vaid käsk tehas "kärbeste lennu" piiramiseks blokeerida. Ometi on Azovstali pommitamine ja ründamine jätkunud ja isegi ägenenud. Kas Vene sõjavägi ei allugi kõrgeima juhi käsule? Või ehk unustas Šoigu suure hirmuga juhi sõnad kindralitele edasi anda? Või kas ongi asi selles, et enamik sõjakõlbulikke Venemaa kindraleid on Ukrainas oma otsa leidnud?
Loodame, et Putini Venemaa tehtav õudus Ukrainas lõpeb Ukraina täieliku võiduga!
