AJA LUGU ⟩ Vene sõdur seisis püssiga voodi ees ja karjus: “Käed üles!”

August Kongats. Foto: Erakogu / fotomontaaž

Sarnaselt tuhandetele saarlastele lõhkus küüditamine 14. juunil 1941. aastal ka Kuressaare tuntud ärimehe August Kongatsi pere. Mees kirjutab oma mälestustes, et elas veel Tallinna poole sõitvas loomavagunis teadmisega, et antud sõna on seaduseks. Olid ju küüditajad lubanud, et pered jäävad kokku.

Võim vahetus oma silme all

August Kongats oli Kuressaares üks tuntumaid ärimehi. Valgamaalt pärit mees tuli Saaremaale 1920-ndatel, et hakata äri tegema loomanahkadega. Rajas selleks Kellamäele nahatööstuse. Seejärel asutas ta vorstitööstuse ning teda peetaksegi Saaremaa vorstitööstusele alusepanijaks. Vorstidega kauples ta Kuressaare vaekojas asunud poes. Abikaasa Eliisega oli tal kolm last: Viktor, Valter ja Miralda. Avalikus elus Kongats väga tegev polnud, vaid Kaitseliitu toetas, kui vaja. Nõukogude võimu tulekut nägi Saaremaa ettevõtja oma silmaga ning kirjeldab seda ka oma mälestustes, mida ta pani kirja 1950-ndate keskel.

“1940 aasta juunis algas õnnetu aeg. Olin neil päevil Tallinnas, kui Vabaduse platsil miiting peeti ja nõuti uue valitsuse moodustamist. Samal päeval kerkis sinimustvalge lipu kõrvale Suure Hermanni torni ka punane lipp ja kui järgmisel päeval rongiga Saaremaale sõitsin, siis oli tornis ainult punane lipp ja 21. juunil moodustati uus valitsus sm Lauristiniga eesotsas. 26. juunil välja kuulutatud korralduse järel natsionaliseeriti s.o võeti üle minu nahatööstus. Üleandmist toimetas meister ja raamatupidaja. Viimane oli aga juba nagu pärast nägin saanud minu vaenlaseks. Valitses toores vägivald.”

Kõigest ilma jäänud Kongats keeldus esimestel nõukogude võimu aegsetel valimistel hääletamast ning arreteeriti. Vabastati üsna kiiresti, kuid saadeti Kuressaarest välja, Kudjapele. Sealt algas toona juba 62-aastase mehe teekond külmale maale.

“Laupäeva varahommikul kella ½ 4 ajal s.o 14. juunil 1941. aastal klopiti kõvasti all välisukse kallal. Kui naine läks kuulama, mis on lahti, lõhkus meie koer hirmsasti vihaselt haukuda, mida Muri muidu kunagi ei teinud. Naine tuli ja ütles: “August, sulle tuldi järele.” Vastasin, et mis siis ikka, hakka mulle asju valmis panema.