LUGEJA KIRI ⟩ Heli Läätse granaatpihlakas ja Legendikivi
/nginx/o/2022/06/20/14643929t1h7826.jpg)
24. juuni on laulja Heli Läätse 90. sünniaaastapäev. Heli Lääts – laulja ja legend, laulis kodunurmedest, armastusest, tsirkusest ning sellest, et “ei me ette tea, mis elu meil tuua võib... “.
Kord jälle Saaremaale sõites jalutanud Heli Loode tammikusse, nautinud kadastikke ning arvanud: “Siin on meri, siin on tammed, aga pihlakaid ei ole. Igatsen neid väga.”
Sellest kuulis muinasjutuvestja ja ta lubas lauljale, et leiab tema jaoks kauni pihlaka. Rändas ja rändas ta mööda Saaremaad. Jõudis Lääne-Saaremaale Kihelkonna kanti Liiva külla Koka talu õuele. Ja märkas – taluhoone ees sirgub ilus sihvakas granaatpihlakas, mille oli perenaine paarkümmend aastat tagasi istutanud.
“Tere, pihlapuuke! Ma vajan sind väga, õigemini, sind vajab laulja Heli Lääts.”
“Oi, see on mulle suur au!”
Ja muinasjutuvestja paitas puud ning lausus: “Kasva kauniks, kasva suureks, ole inimhinge juureks! Ole Heli Läätsele sõbraks!”
“Olen kogu eluks ja kauemgi..!”
“Legend-laulja Heli Lääts! Oled külvanud kaua ja heldele maale. Sinu kastemaa on siin kadakate, kivide ja jalgsirajaga, mis viib suure mere juurde.
Ära võõraks jää rahva hinges Saaremaast Floridani. Rohelise maa laul on sinu hinge ja loomingu põlistanud. Laula ikka ja jälle end vikerkaareks! Sul on lootuselaulud, et süüdata pirruna põlema kõige nõrgemadki meie seas. Peab ju tundma omaenese valgust ja põlemist – siis märkad seda ka teistes. Su aastakümnete tee on lauludest imeline kastemaa, sest tema kiirgab valgust, mis aina hetkedes kordub. Pole vaja minna teda otsima Linnuteelt, vaid rahva hingest.”
Nii kõlas loitsutekst, kui 19. juunil 1998. aastal loitsiti Kuressaare lähedal Loodes suur kivi Heli Läätse auks Legendikiviks, sest Heli Lääts on legend. Seda kivi käivad vaatamas sajad turistid.