MAAGILINE AEG Millised olid suvise pööripäeva muistsed kombed?

Mehis Tulk
, toimetaja
Copy
FOTOL jaanipäev Hellamaal möödunud sajandi algul.
FOTOL jaanipäev Hellamaal möödunud sajandi algul. Foto: Muhu muuseum

Lähedastele teed näitavad küünlad hingede- ja jõuluajal, vägevad jaanituled suvise pööripäeva ajal – muutuv maailm ei ole suutnud vähendada meis pesitsevat tõmmet muistsete aegade maagia poole.

Ristikirik püüdis meie esivanemate muistsed kombed katta kombekama rüüga, andes nii jõuludele kui ka kesksuve pidustustele kristliku vormi. Paraku ei suutnud vagaduse viigileht varjata, veel vähem lämmatada traditsioonide paganlikku olemust. Seda kurtis juba kroonik Balthasar Russow jaaniaega kirjeldades.

Ta räägib, et maarahvas ja sakslased tulid kirikute juurde kokku – ühed pattude andeksandmist saama, teised ärajooksnud orje otsima. “Mehed, naesed ja tüdrukud ohverdasivad seal oma ohvrid, vahaküünlaid, vahast hobusid, härgi, vasikaid ja lambaid, et siis loomad paremini sigiksivad; peale selle keerutasivad naesed raha kolm korda ümber pea ja viskasivad altari peale. Kui nad sedaviisi oma ohvri ohverdanud, algas jaanitule ääres priiskamine ja prassimine, joomine ja tantsimine ja torupilli puhumine, kuni see viienda, kuuenda ja seitsmenda käsu rikkumisega lõppes. Sedaviisi sündis iga kloostri ja kiriku juures jaanipäeva ajal.”

Tagasi üles