President Alar Karis ⟩ Sellest on vähe kasu, kui vaid pensionieas inimesed lõpuks oma kodukanti tagasi tulevad

PRESIDENT ALAR KARIS andis Saarte Häälele intervjuu Kuressaare jahisadama restoranis Hafen. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

​Vabariigi president Alar Karis toonitas Saarte Häälele antud intervjuus suure pildi nägemise tähtsust ja muutuva maailma pakutavate võimaluste ära kasutamist. Olgu selleks siis meretuulepargid või muutuvad tehnikad hariduse andmisel.

Härra president, seekord tulite Saaremaale ooperisse. Kuidas eilne "Romeo ja Julia" etendus meeldis?

Huvitav etendus, huvitavalt lavastatud, kuigi jah, alati saab kritiseerida. Aga kas on vaja.

Olete ju klassikalise muusika austaja, midagi hakkas ikka siis kõrva?

Lavastuslikust küljest muidugi vaatad, et kuidas see on tehtud ja miks see just nii on tehtud. Aga lauljad olid ju väga head ja tenor on ka Poolas selline ülemise otsa mees.

Kas see oli teil esimene kord Saaremaa ooperipäevi külastada?

Piinlik tunnistada, aga erinevatel põhjustel pole ma Saaremaa ooperipäevadele varem sattunud.

Istume siin Kuressaare jahisadamas Hafeni restos ja aknast paistab meri. Te olete rohkem sisemaamees, mis tundeid merele vaatamine teis tekitab?

Sisemaamehega ongi see, et ka temal on samasugune tung mere äärde ja korra aastas peab ikka käima. Kuna mu abikaasa on ka mere ääres, Pärnus sündinud, siis tema pressib rohkem peale. Meri on meile väga oluline.

Mis mõtteid meri toob?

Eks igasuguseid mõtteid, kui kaugusse vaatad. Mered on ju ka erinevad. Vaiksem meri ja tormisem meri. Lapsepõlves, viiendast eluaastast, veetsin pea kõik suved Valgerannas. Käisime emaga seal puhkamas, nii et merekogemus on mul olemas.

Presidentidest rääkides võib öelda, et saarlased on nendega natuke ära hellitatud. Arnold Rüütel oli saarlane, teie eelkäija oli saarlane ja tema nägemine Kuressaare kesklinnas ei pannud kedagi enam väga kulmu kergitama. Teie jaoks on Saaremaa pigem võõras kant?

Ta ei ole mu kodukant ja mul ei ole siin juuri, aga eks ta on osa Eestimaast. Saaremaal on vedanud, et mõni teine president selle kandiga seotud on.

Kas seda nüüd nii saab nimetada?

Ikka saab öelda, et näete meil on siit saare pealt tulnud mitu presidenti.

Tartu kandi inimesed mõtlevad teie kohta sama.

Ma ei oska öelda, seda peab Tartu kandi inimeste käest küsima, aga noh eks ikka, kui on omakandi inimene, siis hoitakse pilku peal.

Kas Saaremaa või mõne teise kandiga seotu on sellevõrra huvitavam, kui te pole seotud?

Meretagused asjad on ju alati teistsugused. Võtame kasvõi ühendused, kuidas mere taha saada. Nüüd on need lihtsamaks läinud. Võidupühal olin ka siin ja vaatasin, et sellisel tähtsal päeval sai suhteliselt lihtsalt üle. Parvlaevad käivad iga poole tunni tagant, peaaegu nagu sild juba.

Millised on kolm sõna, mis teile Saaremaaga seoses kohe pähe tulevad?

Mul on sellised tavalised vastused nagu kadakad ja lestakala. Selleks, et midagi originaalset öelda, peab Saaremaad veidi paremini tundma. Hollandi puhul on ka ikka tuulikud ja puukingad, et kedagi mitte solvata.

Millal te suitsulesta viimati sõite?

Täna hommikulgi pakuti, aga seekord jäi söömata. Üsna hiljuti pakuti samuti, nii et olen ikka söönud.

Selle meretaguse teemaga on ju nii, et kui kellelgi on vaja mandrilt Saaremaale, siis kuuleb ikka, kui pikk sõit see on. Kui on vastupidi, näiteks saarlasel on vaja Tallinna arstile minna nii, et neli tundi sinna, 20 minutit kohapeal ja neli tundi tagasi, ei nurise keegi. See justkui kinnitab ütlemist, et Saaremaa on Tallinnast hoopis kaugemal kui Tallinn Saaremaast. Kuidas teile tundub, kas see on nii?

Mul on selle kohta oma näide võtta. Kui tallinlased teevad oma koosoleku Tallinnas, hakkab see kell üheksa. Kui sama koosolek tuleb Tartus, siis ei saa teha varem kui kell 11. Ma siis küsin ikka, et kas Tallinnast Tartusse on pikem maa. See on erinevate kantidega samamoodi, et on pealinn ja pealinna inimeste mõtlemine on teistmoodi.

Sihtisingi küsimusega seda, et elu on Eestis koondunud suurematesse linnadesse ja meie oleme siin mingil määral ääremaa. Meie mured ei jõua nii kiiresti mandrile või neid ei mõisteta nii lihtsalt.

Mart Kivastik tegi ettepaneku pealinn Paidesse teha. Ma ei ütleks, et [Saaremaa] on ääremaa, ta on saar. Ma ei usu, et te tahate siia sellist vilgast elu ning siin on ju ka kuskil piir – et saar jääks selliseks, nagu ta on. Aga jah, erinevad kohad pealinnaga võrreldes ongi sellised ja pealinlase jaoks võib-olla hakkabki Tartumaa poole sõites Koselt juba Setumaa.

Nüüd esitan kontrollküsimuse, mida küsitakse igalt presidendilt: kas sild või laevaühendus?

No seda ei saa ju president otsustada, arvan, et see on eelkõige saarlaste otsus. See, mida saarlased otsustavad, oleks mõistlik teha. Me näeme lähiriikides, et sildu ehitatakse väga pikki. Võib ju mõelda, et esmalt Muhumaale, siis Saaremaalt Hiiumaale. Aga see ei ole kaugeltmeeste otsustada.

Ei ole tõesti presidendi otsustada, aga meil siin on kombeks ikka pool valida: kas silla pooldajad või laevasõidu pooldajad.

Sellega on jälle nii, et kuidas tuju on. Täna hommikul tahaks autoga üle silla sõita, teinekord tahaks jälle laevaga. Mina pooldan mõlemat. On küll halb vastus. Aga ütlen veel kord, et seda peaks teadma ikkagi need, kes tahavad seda ühendust. Kui saarlased on otsustanud, et sild tuleb, siis ta tuleb kindlasti.

Selle üle mere saamisega on ka säärane lugu, et paljud võrdlevad seda maanteega. Sain hiljuti praamil kokku ühe välismaal elava saarlasega ja ta avaldas üsna häälekalt arvamust, et miks ei võeta laevasõitu kui maanteepikendust, mille eest ei peaks maksma. Kuidas talle või teistele seletada, miks peab saare peal elades rohkem maksma?

Eks paigad on erinevad ja see pole ainult saarte küsimus. Kagu-Eestis elamine on mõnes mõttes sarnane. Kuidas näiteks jõuda tööle, kui töökoht on Tartus, ja see on kulukas ka. Ebavõrdsust muidugi on.

Valikute küsimus?

Seda ka, aga kõik ei ole ise oma valikuid teinud, kus on kodu ja juured. Ühenduste küsimused on äärmiselt olulised. Kui me tahame, et elataks ka väljaspool suuri linnu, siis peaks võimalikult ruttu sinna saama, kus on töökohad, või on siis töökohad kodu juures. Õhtul jõuaksid koju nii, et saaksid ka seal midagi teha. Ma käisin Tallinna tööle viis aastat nii, et reedel tulin ja esmaspäeval läksin. Kaks ja pool tundi sõitu, roolis olla ning kui tööle jõudsin, olin juba väsinud. Aga kui oleks saanud rongiga, tunnike ja veidi peale, siis jõuaks igal õhtul koju, nädalavahetustest rääkimata.

Tänapäeva tingimustes on üks võimalus ka see, et ei peagi kogu aeg sõitma, vaid teete kodust tööd. Enne seda, kui presidendiks saite, andsite intervjuu, kus ütlesite, et kodust töötegemiseks on vaja kiiret internetti. Isegi teie kodus oli sellega probleeme ja pidite abikaasaga koosolekute aegu jagama. Kas te tänaseks olete saanud kiirema interneti?

Hetkel veel ei ole, aga lootust on.

Kiire interneti toomine maapiirkondadesse on venima jäänud, vähemalt Saaremaal. Kas see ei peaks olema riiklikult prioriteediks, tänapäeval ei saa ju enam ühendustest rääkides silmas pidada vaid laeva- või lennuliiklust?

Muidugi peaks, kui me tahame, et inimesed elaksid väljaspool suuri linnu või tihedalt asustatud kohti, siis ongi internet nii-öelda number üks, et sa ikkagi saaksid kodust töötada, saaksid vajaliku informatsiooni kätte piisavalt kiiresti. Kui ma riigikontrolörina töötasin, oli vist aasta 2015, siis tegime isegi ühe auditi sel teemal. Siis 2018 lubati, 2020 lubati. Nüüd vist on lükatud kuskile juba aastasse 2030. Siis saab võib-olla juba satelliidi pealt ise kõike. See peaks olema küll prioriteet.

Miks sellest siis aru ei saada?

Aru vahest saadakse, aga prioriteedid on pandud kuskile mujale. Alati on valikute küsimus ja eks see, kes valikuid teeb, peaks ka vastutama selle eest, miks ta sellise valiku on teinud.

Riigikontrolörina töötades rääkisite tihti haldusreformi vajadusest, kogu riigi ning omavalitsuste töö ja suhte ümbervaatamisest. Kas teie arvates on aastal 2017 toimunud haldusreform tänaseks lõppenud?

Ei. Ma arvan, et see on üks protsess ja eks seal tehti ka vigu ning need vead on vaja kõigepealt ära parandada. Saan enda lähedalt öelda, et kui ma töötasin Eesti Rahva Muuseumis, siis Tartu linn lõppes ära minu kabinetiga, poole ERM-i pealt, aga Viljandi poole, kus ma elan, ulatub linn 20 kilomeetrit Tartust välja. See on ka veider, et selline reform sellisel kujul avaldus. Lätlased samamoodi kogu aeg parandavad ja teevad muudatus.i Kõike muidugi korraga ei saa.

Inimestelt kuuleb kahte moodi suhtumist: ühelt poolt omavalitsuste võimekus nagu suurenes, aga teisalt läks kohalik võim inimestest justkui kaugemale. Kas see võis olla viga, et vallad liiga suured tehti? Saaremaa näitel räägiti ka kahest-kolmest, aga tehti ikkagi üks.

See on rohkem selline töökorralduslik küsimus, kuidas võimuga suhelda. Tänapäeval saab võimuga asju korraldada läbi nutitelefoni ja ei peagi kuskile sõitma. Vanasti oli nii, et valla keskus pidi olema nii kaugel, et hobusega sõites jõudsid samal päeval koju tagasi.

Kõik ei saa telefoniga hakkama.

Kõik ei saa, aga jälle liigub asi ikkagi sinna poole, et süsteemid lahendavad need probleemid ise ära ja pakuvad sulle lahendusi. Ma selle pärast väga ei muretseks. Tähtis on, et elu ära ei kaoks sealt kaugematest kohtadest.

Mida siis selleks teha, et elu ära ei kaoks?

Selleks on inimesi vaja, noori inimesi. Sellest on vähe kasu, kui pensionieas inimesed lõpuks oma kodukanti tagasi tulevad. Tuleb leida need võimalused. Näiteid ju on, neid tuleks vahest rohkem propageerida. Eks muidugi kandid on erinevad ja ühest kohast asju teise üle võtta ei ole alati võimalik, aga kui kuskil on midagi head, siis saame vaadata, kas seal on midagi, mida saaksime kasutada. Inimesed peavad ise ka piisavalt aktiivsed olema, mitte lihtsalt kuskil metsas elama.

Energiaga on meil kitsas käes. Palju räägitakse energiamajanduse tulevikuga seoses ka sellest, et Saaremaa külje alla rajatakse meretuulepargid. See on hästi emotsionaalne teema ja kohalikud kipuvad tuulikute keelamiseks suisa kohtusse minema. Kas tuuleparkide rajamine on tegelikult areng, tulevik ja piltlikult öeldes ei ole mõtet tuuleveskitega võidelda?

Pigem tuleb mõelda, et kas seda on võimalik kuidagi ära kasutada. Arutleda kindlasti tuleb ja peavad ka tugevad argumendid olema. Käisin hiljuti Taanis ja neil oli seesama küsimus, kui nad alustasid. Aga nad suutsid elanikkonna kaasata läbi selle, et inimesed saavad sellest tulu. Nad olid osanikud tuuleparkides ja seega nad tundsid, et need on nagu nende tuulikud, nemad saavad ka mingit kasu. Raha ei lähe kuskile mujale, vaid sinna, kus tuulikud on.

Päikesepaneelidega on sama lugu, et selgub, kuidas neid ei ole võimalik võrku lülitada või osutub see väga kalliks. Need on küll sellised vead, mis tuleks kiiresti ära parandada. Teine asi on muidugi see, näiteks päikesepaneelide puhul, et mis nendest saab, kui nende eluiga lõpeb. Kuhu need siis ladustada? Seal on küll väga palju taaskasutatavat materjali, aga alles hiljuti lugesin Los Angeles Timesist, kuidas seal alustati aastaid tagasi päikesepaneelide ülespanekuga ja nüüd on neid paneele igal pool meeletutes lademetes ning need reostavad keskkonda. Need asjad tuleb läbi mõelda.

Pole väga rohepööre?

Ei ole jah. Rohepööret tuleb vaadata algusest lõpuni välja. Kogu ahelat. See ei tähenda seda, et meil on elektriauto ja vaat kui tore ja puhas. Tuleb ausalt neile asjadele otsa vaadata ja mõelda, mis on keskkonnasõbralikum, reostab vähem keskkonda.

Maapiirkondades jääb inimesi ikkagi vähemaks ja omavalitsused puutuvad tihti kokku sellise emotsionaalse probleemiga nagu koolide säilitamine. Kus peaksid koolid olema, milline peaks olema neis pakutav haridus? Mis te arvate, kus peaks koolide hoidmise puhul jooksma see piir emotsionaalsuse ja pragmaatilise Exceli tabeli vaatamise vahel?

Kõik on koolimaja-keskne. Tänapäeval on võimalused haridust anda tunduvalt mitmekesisemad ja eks Covid on meile ka õpetanud, et kaugelt õppimine ühele sobib, teisele ei sobi. Õpe muutub järjest personaalsemaks, aga samas läheb ka kindlasti kallimaks. Vähemale seltskonnale mõeldud on arusaadavalt palju kallim. Mitmeid koole ei ole pandud kinni sellepärast, et ei ole õpetajad või lapsi, vaid lihtsalt ei suudeta seda koolimaja pidada. Siin tuleks mõelda, kuidas ära kasutada kõiki võimalusi, mis meil täna on. Tunde on võimalik võtta läbi interneti ja kombineerida erinevaid võimalusi. Tundi on võimalik läbi viia ka raamatukogus või muuseumis. Kui see kõik kokku panna, siis ma arvan, et on võimalik leida lahendus ka sellele, kuidas põhiosa haridusest saada kodu juures. Aga variant on ka see, et gümnaasiumid tasuks ehk riigigümnaasiumiteks teha. Siis on riigil selge vastutus hoida kvaliteeti, mis täna on minu ettekujutuse järgi üsna ebaühtlane. Eestis sõltub palju koolipidajast ja palju sõltub ka koolijuhist. Kui me räägime eestikeelsele haridusele üleminekust, on väga oluline roll koolijuhil.

Te olete ise olnud kõrgkooli juht ja pigem lühikest aega, aga eriti väiksemates kohtades juhtub see, et koolijuht on ametis 30 aastat ja kauemgi, kuna ta on tähtajatu töölepinguga. Kas koolijuht peaks olema selline eluaegne amet või ikkagi vahetuma aeg-ajalt, et värskeid tuuli tuua?

Mõlemad on olulised, eks see sõltub ka ju inimesest. Mõni suudab viie aastaga rohkem ära teha kui teine eluajaga ja vastupidi. Aga mina arvan ka, et tähtajatuid töölepinguid pole vaja, sest kui on väga hea tegija, siis võetakse tagasi, aga tuleb anda võimalus ka teistele ning kui on näha, et koolijuht on väsinud, siis on võimalik ta välja vahetada. Praegu on seda ikka väga keeruline teha, kui ta koolis just midagi kriminaalset korda ei saada.

Noorte koolitee, Saaremaal eriti, läheb ikka kodust kaugemale. Mandrile ja veelgi edasi. Mis on iseenesest ju hea, aga nad ei kipu koju tagasi tulema. Mida teie, mina, kogukond, omavalitsus, riik saaksime teha, et nad tuleksid tagasi? Ma olen kuulnud juba sellist arvamust, et mõnel erialal nagu õpetajad või arstid tuleks taastada suunamine.

Mina olen ka seda meelt, et noored peavad minema välismaale, millal nad siis veel kogemusi saavad. Suunamisse ma ei usu. Seda tuleb lahendada kuidagi teistmoodi, pigem soodustada läbi stipendiumite. Tuleb ikka midagi anda, mis kutsuks tagasi. Aga õpetajate puudus on igal pool, mitte vaid Saaremaal. Isegi Tartu parimates koolides otsitakse eesti keele õpetajat. Alustada tuleb kasvõi sellest, et ameti mainet pidevalt tõsta. Et õpetajaks ei saa minna igaüks, vaid ainult parimatest parimad. Soomes on seda teed mindud ja seal ei ole nii, et kehvade hinnetega mujale sisse ei saa ja siis lähen õpin õpetajaks, ning siis selgubki, et pooled ei lõpeta ja pooled ei lähe pärast õpetajana tööle.

Te olete koolides käies öelnud noortele, et õppige, saage targaks, nii targaks, et suudate sõjad ära hoida. Teie põlvkond polevat seda suutnud. Mis tarkus see on, mida need noored peaksid õppima, mida teie ei õppinud?

Tarkus on selline mõiste, et mis ühele tundub tarkusena, näib teisele rumalusena. Ma arvan, et tarkus on kindlasti see, et sa näiteks tunnetad, mis maailmas toimub, sa tead, millised on ohud ja oskad neid ära hoida. Arvan, et targa tunnus on ka oskus olla kriitiline, küll mitte kõige suhtes, aga paljude asjade suhtes, mida me alati ei näe. See on see tarkus ja ma arvan, et see võiks aidata. Kas see kõik sõjad ära hoiab, ma ei tea, aga praegu tundub küll, et me oleme nagu hävinud. Me ei ole suutnud diplomaatiaga seda sõda Ukrainas ära hoida.

Kui palju on presidendiamet läinud kokku sellega, mida te sellest arvasite?

Üks asi on tempo, endise teadlasena ma tahan mingite asjade üle rohkem järele mõelda ja sügavuti minna, seda aega nagu väga ei ole. Muu on selline, millega harjub. Sellega, et kuskil enam üksi ei käi ja privaatsuse küsimusega üldse. Seda võtan nii, nagu ta on.

Olete oluliseks pidanud vaimse tervise küsimusi. Kas presidendil võib ka läbipõlemist ette tulla?

Ma olen nii vähe aega president olnud.

Aga see on olnud väga intensiivne aeg!

Seda ka jah. Aga ma mõtlesin, et see läbipõlemise tunne on veidi teistsugune, kasvõi sõja kontekstis. See on kuidagi abitus, et sa ei suuda midagi teha. Personaalselt midagi vahest ikka, aga see muutus ei ole nii kiire. Sõda kestab ikka edasi, probleeme tekib juurde ja abituse tunne on see, mis võib-olla hakkab vaimule käima.

Tartu ülikooli ajakirjandustudengite juhtlauseks on ladinakeelne sentents "verbum creat omnia" ehk "sõna loob kõik". Presidendi kõige olulisem tööriist või tänapäeva kontekstis relv on sõna. On vahel ka selline tunne, et sõnad saavad otsa, et sõna enam ei aita?

Siis tuleb proovida uuesti, teiste sõnadega. Sõnad peavad olema sinu omad. Kui need sõnad ei tule sinu seest, siis inimene tunneb seda kohe. Sõnal on teinekord suur jõud ja mõnikord on inimestel suured ootused, mida öeldakse. On ka hetki, kus on mõistlikum oma arvamust mitte välja öelda. Ajastus on väga oluline. Võid ka õiget asja rääkida, aga väga valel ajal.