P, 2.10.2022

MÄLESTAME ⟩ Rahvateatri raudvara on lahkunud

Aime Käen 11.11.1938 – 3.08.2022
Tõnis Kipper
Rahvateatri raudvara on lahkunud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aime Käen
Aime Käen Foto: egon ligi/saarte hääl

Aime oli üks äge naisterahvas, äärmiselt andekas näitleja ja tõsine karakter. Me võisime temaga vaielda ja siis järgmisel hetkel olime suured sõbrad edasi ning alati oli õnn ja rõõm temaga koostööd teha.

Mulle tuleb praegu kohe eredalt meelde kolm meie ühist lavastust. Esimene oli Enn Vetemaa “Roosiaed”, kus ta tegi väga ilusa rolli, siis loomulikult kuninganna Eleanori roll lavastuses “Lõvi talvel”. Ma ei tea, kes oleks suutnud seda rolli veel niimoodi teha kui tema.

Ja veel Aldo Nicolaj “Põgenemine.”, mis oli koos Ainor Väli ja Mait Merivaldiga kolme inimese tükk.

Aime oli väga tore inimene ja ka selles mõttes, et olles ju töötanud väga erinevate ametite peal, ei olnud ammused ajad teda mitte kuidagi ära rikkunud. Üks tema lemmikväljend või ilus ütlemine mõne inimese puhul oli, et “Kas ta arvab, et need, kes teda tundsid, on nüüd kõik surnud või?”.

Aime oli oma põhimõtetega ja tema neid ei muutnud ega vahetanud, nagu paljude puhul paraku juhtus, kes ka olid igasugustes majades töötanud.

Näitlejana ei võtnud Aime sugugi iga rolli, mida talle pakuti. Ta teadis, mida tahab mängida, suure tõenäosusega teadis ka seda, mis talle sobib ja mis hästi välja tuleb. Samas ta kuulas lavastajat, pakkus välja oma ideid, aga kui ta leidis, et lavastajal on õigus, siis ka niimoodi tegi. Aime oli äärmiselt kohusetundlik, kuupäeva ja kellaajaga ei olnud tal kunagi mingit probleemi.

Teist niisugust näitlejanatuuri meil teatris ei ole, ilmselt niipea ei tule ka.

Aime tõi alati oma Sirbi mulle lugeda, ei visanud seda niisama prügikasti. Tõi mulle või viis kellelegi teisele ja seda kuni viimase lõpuni.

Teadsin, et Aime on haiglas, ja just eile mõtlesin, et peaks talle helistama ja uurima, kuidas tal läheb. Proovisin hommikul, pärastlõunal uuesti, ja õhtul selgus, et loomulikult seda telefoni enam vastu ei võeta…

Ma ei tea, kui palju Aimel võis olla sõpru või sõbrannasid, aga kui ta kellestki hoolis, siis ta hoolis nendest inimestest põhjalikult ja lõpuni. Võib-olla just niimoodi peabki.

Olgu tal hää seal, kus ta nüüd on.

Helget teed, meie teatri vanaema!

Igal esietendusel tuhises Aime teatrist läbi. Ta tuli saia tooma. Otse ahjust võetud, soe kohupiimasai lõi teatrimaja isuäratavat lõhna täis. Pikemat juttu ajama ta ei jäänud, rehmas käega: "... teil ju kiire." Sedasi oli ka linnas kohtudes. Käigupealt jagatud uudised. Kiirustamisi. "Tervita Ukut!" – seda ütles ta alati.

See konkreetsus ja kiirustamine oli Aime pärisosa. Seda ka proovides. Enda suhtes alati ülikriitiline ja nõudlik, tahtis ta alati kiiresti parimat. Ta ei tahtnud, et tema pärast proov seisma jääb. Kartis, et tekst ei jää hästi pähe ja seepärast oli tal tekst alati esimesena peas.

Sõitsime eelmisel suvel koos Taritule suvelavastust vaatama. 60 kilomeetrit Taritule ja tagasi on pikk aeg, kui teeparandus käimas. Me rääkisime ja vaidlesime. Raamatutest, teatrist, lähenevatest presidendivalimistest, poliitikast

"Mind huvitab AI-NULT POLIIITIKA." Seda ütles Aime talle omasel moel, sügava ja mehise häälega. Ja Aime maja ees viipasime kiirustades nagu ikka

Helget teed, meie teatri vanaema! Kui kohtume, siis vaidleme ja räägime poliitikast. Ma tunnen Su ära.

Märksõnad
Tagasi üles