Naeratada või siis mitte?

Kaja Tampere Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Vahest ongi üks õnnelikkuse valemi osa see, et vaatame üksteisele silma, täname siiralt ja naeratame ise esimesena, kui kedagi morni, kurba või väsinud kaasteelist kohtame,” kirjutab ulgusaarlane Kaja Tampere, filosoofiadoktor, professor ja suhtekorraldaja.

Jõulud on omamoodi kokkuvõtete tegemise aeg. Mida kogesime möödunud aastal, kuidas hakkama saime või ei saanud, kas soovid täitusid või tõi elu ette selliseid keerdkäike, mida üldse oodatagi ei osanud. Kõik need mõtisklused on meiega, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Aega tagasi keerata ei saa ja tuleb valida strateegia eluga hakkama saamiseks. Kas me jaksame olla optimistlikud ja vaatamata kõigele naeratada.

Aastaid tagasi sattusin töö asjus Venemaale, ühte depressiivsesse väikelinna selle suure riigi kontekstis, meie jaoks siiski miljonilinna. Selle reisi jooksul tulid tahtmatult eksistentsiaalsed mõtted sellest, kuidas elus edasi liikuda. Et kas me kulgeme aja voolus, heietades minevikust, või oleme teadlikult elu enda kätte võtnud ning keerame selja minevikule ja lähme edasi, nägu tuleviku suunas.