Mõtlev, see meie mõistes modernne inimkond on eksisteerinud maakeral vähemalt 100 000 aastat. See tähendab, et üldjoontes ja oma põhiolemuselt oleme nii mina kui ka sina üpriski sarnase mõtlemise ja võimetega, kui oli hülgekütt, kes elas Saaremaal muinasajal ehk umbes 8000 aastat tagasi.
Mitte väga kaua aega tagasi tundus mulle ja ilmselt ka paljudele teistele, et inimkond on oma arengus teinud lõpuks hüppe. Lootus, et äkki me oleme saanud võitu oma vähemmeeldivatest loomalikest instinktidest. Lootus, et äkki me ei ela enam viikingite ühiskonnas, kus tugevamal on alati õigus ja kui midagi endal puudu või miski tundub lihtsalt isuäratav, siis tuleb see naabrilt jõuga võtta. Lootus, et me oleme paremad ja targemad, kui olid meie eellased, ning lõpuks väga suur lootus, et rahu ja haigusteta elamine on andnud meile piisavalt aega lappida ahnusest ja rumalusest tekkinud auke, et järgnevatel põlvedel oleks, kus ja kellega elada. Seda lootust hetkel palju järel ei ole, pinguta, kuidas tahes.