ROLAND MERE ⟩ Docta ignorantia – tean, et ma midagi ei tea
/nginx/o/2023/01/12/15074514t1ha97f.jpg)
"Kui on vähegi võimalust või tuleb õppimise mõte kasvõi kordki pähe, siis tasub sellest kohe kinni haarata. Uskuge – te ei kahetse," kirjutab Makarovka mereakadeemia vilistlane ja TTÜ Kuressaare kolledži üliõpilane Roland Mere.
Pealkirjas toodu on võõrkeelne fraas, mida enamik ilmselt pole kuulnudki. Küll aga on ilmselt paljudele jäänud kõrvu Sokratese väljaütlemine: "Tean, et ma midagi ei tea." Lauses küll puudub teatud loogika, sest kui sa midagi ei tea, siis kuidas sa saad seda teada, aga lause mõte on tegelikult teine.
Eks minagi alustasin oma teadlikku elu palju aastaid tagasi eesmärgiga saada võitjaks ehk omada surres rohkem asju. Kolmekümneselt arvasin nagu enamik selleealisi, et nüüd ma tean küll kõike. Neljakümneselt olin kindel, et nüüd on küll piir ees ning rohkem pole võimalik juurde õppida ja et kolmekümneselt ei teadnud ma suurt midagi. Olles lõpetanud aastaid või siis pigem ikka aastakümneid tagasi kuulsa Makarovka mereakadeemia (Leningradi admiral O. S. Makarovi nimelise kõrgema mereinsenerikooli – toim), suhtusin veel kuni eelmise aasta alguseni TTÜ Kuressaare kolledžisse teatava üleolekuga. Et mis ülikool see ka on. Aga minu suur miinus ja pluss on mu jonnakus ja uudishimu. Kui ise ei proovi, siis ei saagi teada.
Sõber, mine jälle ülikooli!
Tänaseks, pool aastat hiljem ja üliõpilasena, võin väita, et nüüdseks olen TTÜ Kuressaare kolledžist pehmelt öelda vaimustatud. Praegust ja kolmekümne aasta tagust ei ole võimalik võrrelda. Muutunud on õppejõudude pühendumus, õppeprogrammid, samuti metoodika. Tean ka seda, et võin julgelt minna mõne oma eakaaslase juurde, kes lõpetas ülikooli kaheksakümnendate lõpus, ja öelda talle: "Sõber, mine õige jälle ülikooli, sest ega õppimine tee sind targaks, vaid õpetab õppima."
Tõsi – paljudele ei ole see nii lihtne kui minule. Paljudel võtavad igapäevatöö ja pere nii palju aega ja pühendumist, et õppimiseks ei jätku ressursse. Ent kui on vähegi võimalust või tuleb õppimise mõte kasvõi kordki pähe, siis tasub sellest kohe kinni haarata. Uskuge – te ei kahetse. On raske, aga hätta teid seal ei jäeta. See on nagu midagi uut. See on põnev.
Siinkohal kutsun üles ka tööandjaid võimaldama oma töötajatel samal ajal ka ülikoolis õppida ning neid igati toetama.
Lugesin kord kuskilt ühest sotsiaalsest uuringust, milles jõuti järeldusele, et riikides, kus täiskasvanuhariduses osalemise määr on suurem, on täiskasvanud ka õnnelikumad. Hollandi ja saksa keelt kõnelevate riikide täiskasvanud tunduvad keskmiselt õnnelikumad kui Lõuna- ja Ida-Euroopa riikides.
Olen kuulnud väljaütlemisi, millega ei saa kuidagi nõustuda – et vaid teadlaste ja õpetajate puhul on elukestev õpe õigustatud. Mis eristab aga asjatundjaid algajatest? Algajad loodavad peamiselt (või ainult) oma intuitsioonile või subjektiivsetele kogemustele. Asjatundja oskab analüüsida ja eristada olulist ebaolulisest. Ta märkab ühiskonnas toimunud muutusi ja arenguid ning oskab analüüsida probleeme süvitsi ja vajadusel korrigeerida olulisi samme elus tänu heale teoreetilisele raamistikule.
Õppige, sest väärikas on inimene, kes kiiresti muutuvas ühiskonnas tahab olla ja on asjatundlik ehk haritud, informeeritud ja kogenud. Väärikas saab aru, et liiga selge ei saa olla ükski asi ning püüab kasutada iga hetke selleks, et mõista ja mõtestada, end täiendada, otsida ja avastada senisest paremaid võimalusi.
Teine aspekt, mis väärib iseenesest suuremat tähelepanu, on kõrghariduse omandamine Saaremaal. Praegu piirdub see küll bakalaureuseõppega, ent kuuldavasti laieneb järgmisest aastast meretehnika rahvusvahelise magistriõppekavani juhul, kui haridusministeerium selle kinnitab.
Arvan, et tasuks rohkem panustada regionaalse kõrghariduse omandamisele Saaremaal tagamaks maailma teadmise jõudmist siia regiooni, valmistamaks kõrgharidusega spetsialiste kohalikele ettevõtetele ja soodustamaks saare olemasolevate ettevõtete innovatsiooni ja uute ettevõtete loomist. Kuressaare kolledžis tuleks laiendada ka rakendusliku inseneeria mitmekülgsust, võttes arvesse võimalikke uusi suundi sinimajanduse arengus.
Hädavajalik mereharidus
Ülemöödunud aasta 28. mail teatas Postimees, et Tartu ülikooli Pärnu kolledži 25. aastapäeval kogunes 14. mail vestlusring, arutamaks regionaalse kõrghariduse väljakutsete ja võimaluste üle aastal 2030. Oldi ühisel arvamusel, et kõrgkoolid tihendavad rahvusvahelist suhtlust ning on talentide hankimisel võtmerollis. Teadmusasutused parandavad ka piirkondlike innovatsioonistrateegiate kvaliteeti ja innovaatilisust ning panustavad sotsiaalsesse ja kultuurilisse arengusse. Regionaalset kõrgharidust toetab ka Saaremaa vald oma koalitsioonilepingus ja arengukavas. Loodan, et peatselt märkame seda toetust ka tegudes.
Mis puutub aga konventsionaalse merehariduse omandamise võimalikkusse Saaremaal, siis olin aastaid veendunud, et sellise merehariduse võimaldamine Saaremaal on hädavajalik. Kui aga jälgida üleüldist nn Eesti merenduse arengut/taandarengut, siis toota ainult Tallinkile haritud merendusinsenere ei ole Eesti riigile ega Saaremaale siinses regioonis kuigi otstarbekas. Seega – panustagem inseneeriasse.