Oo, sport, sa oled viha

Kalle Laanet Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pierre de Coubertin oli kahtlemata idealist. Arvata võib, et ju oli tallegi teada, et väidetav sõdade peatamine olümpiamängude ajaks Antiik-Kreekas on pelgalt ilus müüt, aga see ei takistanud teda esimeste kaasaegsete olümpiamängude avamisel spordi ja rahu vahele võrdusmärki panemast. Mis kahjuks ei pädenud siis, on tõest väga kaugel täna ning tasapisi hulluks minevas maailmas kaugenevad need mõisted teineteisest veelgi.

Püüan aru saada nendest suurematest ja väiksematest spordi- ja olümpiategelastest, kes kõigest väest püüavad teha nägu, et spordis ei ole mingit sõda ja venelased on sama staadionikõlbulikud kui kõik teisedki rahvad. Aga nad ei ole. Nad tulevad riigist, mille tornides lehvib kahe peaga linnu trikoloor ja sama lipu all pommitatakse Ukrainas rahulikke elanikke, kelle ainus süü on püüd elada vabalt ja õnnelikult.

Kollektiivne vastutus kahtlemata eksisteerib juba sellepärast, et jubeduste sünniks on alati vaja vähemalt kahte eeldust – neid, kes seda kurjust kannavad ja neid, kes lasevad sellel sündida. Ükskõiksusest, ahnusest, rumalusest – vahet pole, mis põhjusel. Sellele peab aga järgnema vastutus. Endise võmmina ma võin kinnitada, et karistuse puhul on kõige tähtsam just selle vältimatus – igale väärale teole (ja ka tegematajätmisele) lihtsalt peab järgnema adekvaatne vastus.