:format(webp)/nginx/o/2023/03/13/15195781t1hcce1.jpg)
Keel on justkui elus organism, mis muutub ja areneb – aja jooksul vajub sõnu unustuse hõlma ja tekib juurde, osa olemasolevaid sõnu saab uue kuju. Paraku jääb vahel vägisi tunne, et meie keel hoopis taandareneb – vaadakem või sotsiaalmeedia postitusi ja kommentaariume.
Kujutlegem korraks ette, kui kõik tänased Saarte Hääle lood oleks kirjutatud ainult väiketähtedega ja kirjavahemärkideta. Kas suudaksime ja tahaksime sellist teksti lugeda?
Loomulikult ei pea keelereeglitest kinni pidama kõikjal – see oleks liigne tähenärimine. Küll aga on kurb lugeda tekste, mille autorid ei tunne isegi elementaarseid, algklassides õpitavaid õigekirjareegleid ega tea oma kasutatavate sõnade tähendust.
Kindlasti on selles süüdi kasin ja üha kasinamaks jääv lugemus.
Kuna suur osa tänapäeva inimestest eelistab raamatute lugemisele sotsiaalmeedias “surfata”, pole vist lootustki, et eestlaste kirjutamisoskus paraneks.
Kui aina ja massiliselt valesti kirjutatakse, ei jää üle muud, kui keelereegleid muuta. Kas me tõesti oleme nii õppimisvõimetud, et ei oska õigesti kasutada isegi oma emakeelt?
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)