KADRI TÜÜR ⟩ Smuuli personaalküsimus laiemas kontekstis

Kadri Tüür Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Smuuli bareljeefi Tallinnas tahetakse kirjanike liidu majaseinalt maha võtta. Peamiseks põhjenduseks süüdistus, et Smuul osales küüditamises. Tema loomingu väärtus ega teened kirjanike liidu esimehena sellesama maja valmimisel ei ole enam tähtsad. Hea küll, keskendugem siis süüdistustele – ka see tuleb läbi arutada, et õhk puhtaks saada," kirjutab muhulasest kirjandusteadlane Kadri Tüür.

Smuuli ja Vaarandi tundis küüditamispäeval Harjumaale Kõue valda lähetatud kultuuritöötajate agitbrigaadi hulgas ära toonane valla partorg Robert Lään, kelle mälestused on avaldatud ajalehes Harju Elu 11. veebruaril 1988. See oli aeg, kui vanadele julgeolekutöötajatele hakkas koitma, et ajad võivad muutuda, ja nii mõnigi neist otsustas lagedale tulla ennetava pihtimuse ja patukahetsusega (väga sarnast käitumismustrit esines 1950. aasta "kodanlike natsionalistide" paljastamise kampaanias). Samuti kirjutab Lään, et kultuuritöötajad viidi vallamaja kõrval asuvasse tallu, et nad seal varad üles kirjutaksid.

"Lõplik kinnitus"

"Lõpliku kinnitusena" rahvusarhiivist esiletoodud dokument (millest räägib Eesti Ekspress 18. aprillil ilmunud loos "Dokument tõendab: Juhan Smuul osales küüditamisel") on kirjutatud Vaarandi käega, lisaks on alla kirjutanud Smuul ja veel üks väljaloetamatu allkirjaga tunnistaja, toonase nimetusega manukas. Selliseid, vahel täiesti võõraid tunnistajaid mistahes kaalukama sündmuse juurde tuua oli nõukogude juriidilises praktikas täiesti tavaline. Ka küüditamisele kaasa kamandatud kohalike inimeste hulk oli väga suur, kirjutab Tartu ülikooli vanemteadur, ajaloodoktor Aigi Rahi-Tamm ajakirja Kultuur ja Elu 2009. aasta suvenumbris.

Et Smuul ja Vaarandi ühes teiste kultuuritöötajatega (teised ei olnud ilmselt sama tuntud näod) küüditamispäeval ühe Harjumaa vallamaja juurde külavolinikele luuletusi lugema olid saadetud, on täiesti usutav. Mis aga ei ole usutav, on see, et nad tegid seda vabatahtlikult või lausa omal initsiatiivil. Sellise tõlgenduse annab nimetatud teemal Eesti Ekspressis kaks artiklit avaldanud ajakirjanik Pekka Erelt, viidates samuti rahvusarhiivis leiduvale Smuuli omakäelisele avaldusele, millega too soovis selleks ajaks hoopis Võrumaale loomingulisse komandeeringusse minna ("Kas rahvakirjanik Juhan Smuul oli küüditaja?", Eesti Ekspress, 12. aprill 2023).

Loomingulised komandeeringud olid toona kirjanike seas väga levinud ja neid soodustati, et kirjanikud tutvuksid lähedalt "töötava rahva" eluga (Aive Mandel "Eesti kirjanike loomingulised komandeeringud stalinismi ajal", Ajalooline Ajakiri 2/2011). Aga partei ilmselt otsustas sel korral teisiti. Võib ette kujutada, et kui tulevad püssimehed ja teevad ettepaneku tulla külvivolinikele luuletusi lugema ja pärast paluvad kirjaoskajatel ka ühes talus vara üles kirjutada, siis ei ole seal erilist keeldumisruumi.

Küüditamise tunnistajad

Veel üks süüdistus, mis Smuuli pihta käib, on see, et tema osalusel represseeriti ja heideti kirjanike liidust välja hulk kirjanikke. Vastupidi, Smuuli ajal (KL-i aseesimees 1951, esimees 1953) hakati ülekohut tagasi pöörama. Toime panid selle aga kommunistliku partei poolt kohtadele määratud käsutäitjad, kelle nimesidki tänapäeval enam ei teata: Magnus Mälk, Johannes Kelberg, Max Laosson jt. Pärast musta töö tegemist eemaldati nad peatselt oma "vastutavatelt kohtadelt", kirjutab Sirje Olesk 2022. aastal ilmunud raamatus "Aegade lugu. Kirjanike Liit Eesti NSV-s".

Võime niisiis nõustuda, et Smuul ja Vaarandi olid küüditamise tunnistajateks – nagu sajad teised Eesti inimesed, kellel oli õnne või õnnetust olla valel ajal vales kohas: neid endid ära ei viidud, aga hirmu ja sõnakuulelikkust režiimile süstis see nende hinge ilmselt omajagu.

Muhulane, luuletaja ja kirjanik, telesarja "ENSV" stsenarist Villu Kangur kirjutas sotsiaalmeedias: "Vaata, minu Eestiga on hetkel nii, et oleme teineteise kõri kallal. Ent loodan, et Eesti on meil ühine. Selle asemel, et surnutest õhku välja lasta, tuleks pigem elavatega tegeleda." Ja nüüd saame tõsta silmad päikesetõusu poole ja küsida: kellele on see kasulik, kui eestlased omavahel kiskuma lähevad? Kapo on seda juba tükk aega tagasi väljendanud ("Kapo: küüditamine polnud eestlaste omavaheline arveteõiendus", Õhtuleht, 24. märts 2009).