VIDEO ⟩ Kaheaastasena Siberisse, kaheksasena kodusaarele

“Minu esimene mälestus Siberist: olen paljajalu, ilm on halb, kõik asutavad kusagile minema, räägivad matustest. Kuigi ma ei tea, mis on matus, trambin jalgu ja jonnin, sest tahan kaasa minna,” meenutab 84-aastane Saima Pildre, kes küüditati koos perega Siberisse kaheaastase tüdrukuna.

See mälestus pärineb ajast, kui olin alles kaheaastane – 1941. aasta oktoobrist –, ja jookseb mu silme ees nagu videolõik.

Meie pere küüditati, kuna minu vanaisa oli endine politseiprefekt, isa aga töötanud Kärla valla konstaablina.

Elasin oma vanematega Kärla vallas. Ema ja isa olid abielus olnud kolm aastat, ema kaheksandat kuud rase, kui meile 1941. aasta 14. juuni varahommikul järele tuldi.

Küüditamist ennast ma ei mäleta. Tean ema jutu järgi, et meile tulid järele kaks sõjaväelast ja üks erariides mees. Kui siis mina unisena magamistoast välja tatsasin, soovitas ohvitser vanematele, et vanemad mind kaasa ei võtaks. Isa keeldus, öeldes: “Me oleme noored inimesed, me saame hakkama. Laps tuleb meiega.”

Meid pandi autole ja viidi Jaagarahule, kus ootas laev. Ema-isa üllatuseks olid linnast Jaagarahule toodud ka vanaema, vanaisa ja isa vend. Vanaisa oli siis juba väga haige, tal oli kopsuvähk.

“Homme näeme!”

Hiiumaa juures tegi laev peatuse, oodates reidil, et ka sellelt saarelt toodud inimesed peale võtta. Hommikuks jõudsime Paldiskisse, kus hakati inimesi nimekirjade järgi vagunitesse panema. Vanaema kui linna nimekirja kuulunud inimene määrati teise vagunisse.

Isa pääses veel meie juurde, kallistas mind ja ütles: “Tibu, homme näeme!” Paraku ei kohtunud me enam kunagi. Pika rongi lõpus olnud meestevagunid olid ühes jaamas lahti haagitud ja mujale suunatud. Kuna isa käes oli ka enamik kodust kaasa võetud asju, jäime ka nendest ilma.

Pärast Eesti taasiseseisvumist lugesin isa kohta kirjutatud toimikust, et isa mõisteti “kodumaa reetmise” eest surma ja otsus viidi täide 23. aprillil 1942. Ta oli siis vaid 29-aastane. Vanaisa oli surnud juba teel. Tema surnukeha visati lihtsalt rongist välja.

Juuli algus. Olime juba Siberisse jõudnud ja jätkasime oma teekonda veoautos, kui emal algas sünnitus. Minu vend tuli ilmale metsateel tehtud peatuse ajal.

Sihtkohta jõudnud, määrati teised küüditatud metsatööle, emale kui äsja lapse ilmale toonud naisele tehti aga järeleandmine. Temal tuli koristada komandandi ruumi ja tööliste barakki. Emal läks koristades kogemata katki petrooleumilambi klaas. Sellest sai ta suure šoki. Hirmust, et ta pannakse klaasi lõhkumise eest vangi, kadus emal rinnapiim. Kuna pisipoisile ei olnud enam midagi süüa anda, jäi vend haigeks ja suri. Ta maeti paarist lauast tehtud pisikese karbi sees. Just sellest matusepäevast pärinebki mu esimene Siberi-mälestus.

Kaks koorimata kasest risti

Olin kolmene, kui pidime järgmisesse asulasse sõitma. Enne lahkumist ütles ema mulle: “Lähme ütleme vennale head aega.”

Ma ei saanud aru, millest ema räägib – mul ju pole venda!

Mu vend oli maetud metsa, nagu üks teinegi Saaremaalt küüditatud pere laps.

Järgmine mälupilt: kaks väikest hauakääbast, kaks koorimata kasest risti. Üks ema põlvitab ühe, teine teise haua ääres. Valged kasetüved. Kuna on varakevad, pole kaskedel veel lehti. Väike küngas, oja, üks putka, kus elatakse. Ja kaks kitse. Tahaksin haudade juurest natuke kaugemale minna, aga kardan väga neid kitsi.

Edasist tean jälle ema jutu põhjal. Sel teekonnal uude asulasse suri meie hobune vankri ette ära. Jäime ööseks metsa. Vankri ümber tehti neli lõket. Naised tagusid potikaasi, et hunte ja karusid eemale peletada.

Pääsesin Siberist 8-aastasena, kui emal õnnestus mind Leningradi saata. Olin jõudnud aasta koolis käia, ema töötas kooliteenijana. Meie uus koolijuhataja Volodja läks koos vennaga Leningradi eksameid tegema ning mina ja minust aasta vanem Asta Suurhans, kelle emal oli samuti kooliteenijakoht, saime Volodjaga kaasa minna.

Selleks, et rongiga Leningradi sõita, tuli meil kõigepealt 60 km jalgsi minna – läbi metsade, üle jõgede. Ema oli mulle kaasa pakkinud seljakoti söögikraamiga, paraku aga varastati meie leivakotid ära. Õnneks oli vagunirahvas lahke, igaüks andis midagi.

Leningradi jõudnud, elasime algul poiste ühiselamus, vaikselt nagu hiired, et komandant teada ei saaks. Kui komandant meid avastas ja välja viskas, helistas Volodja ühele tuttavale tüdrukule, kes meid enda juurde võttis. Paari päeva pärast jõudis Saaremaalt ema vend, kes pidi kokkuleppe järgi mulle järele tulema.

Mäletan, kuidas Virtsust sõjaväepraamiga üle Suure väina sõitsime. See praam oli üksnes parv. Sõjaväeauto sõitis peale, meie seisime äärtes. Parv kõikus nii, et meie jalad olid märjad.

Kärlale jõudsin 1. septembril 1947. Onu võttis mu oma hoole alla

Kui olin Siberist tagasi jõudnud, käisid ratsamiilitsad – NKVD-mehed – sageli küla puistamas, tehes iga natukese aja tagant passikontrolle. Kuna kartsin, et mind viiakse Siberisse tagasi, peitsin end siis alati voodi alla, hoides isa vormimütsi ja vöörihma süles.

Mu ema pääses Siberist kodumaale alles 1957, kümme aastat hiljem kui mina.

Saima Pildre on Saaremaa esindaja Eesti Memento Liidus.