MARTIN VESBERG ⟩ Metsloomal on alati peatee!

Selle kitsega sain kokku ühel muhedal õhtupoolikul kesk heinapõlde. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Usun, et nii mõnelgi mõlgub meeles mõte minna jaanidel sõnajalaõit otsima. Vanasti käidi üksi, aga viimasel aastasajal on kombeks saanud otsima minna kahekesi.

Isegi kui plaanite minna kahekesi, jälgib üsna tõenäoliselt teid võsast veel mõni silmapaar – olete lausa kolme või neljakesi! Suve kõige kuumemal ajal peavad pulmasid ka metskitsed. Sokk otsib kitse ja ka vastupidi. Või otsivad nad koos sõnajalaõit? Selle jätan teile otsustada.

Pulmaajal on metskitsed tavapärasest julgemad. Mida see meie jaoks tähendab? Loodushuvilised saavad kindlasti uute elamuste võrra rikkamaks, sest kitsedele on võimalik palju lihtsamalt ligi hiilida ning nende tegevust jälgida. Loodusest vähe kaugemat inimest võivad hulljulged kitsed aga pigem ehmatada. Jalakäija puhul võib kohtumine põõsast pea välja pistva kitsekesega vaid ehmatusega piirdudagi, ent autojuhile võivad sellised põõsa-ehmatused lõppeda juba natuke kurvemalt.

Tolle kitsega sain kokku ühel muhedal õhtupoolikul kesk heinapõlde. Põldude vahel jooksis rohtukasvanud kruusatee, tee servas kasvamas metsõunapuud ja remmelgad. Oli ilus õhtu ja tõtt-öelda ei sattunud ma sinna juhuslikult. Olin teadlikult tulnud metskitsepulma jalgrattaga, sest nii kuuleb ja näeb rohkem. Ühtäkki silmasin läbi puuderivi tee poole silkamas kitsepreilit. Tõmbasin pidurit ja viskasin kohe teeserva kõhuli. Otsustasin, et lasen metslooma üle tee, sest nii käitub üks eeskujulik liikleja. Olin valinud õige sõidukiiruste ja säilitasin sõidukit roolides tähelepanu.

Teele astudes silmas kitsepreili ka mind. Vahetasime paar lauset, soovisin talle edu ning läksime sõbralikult kumbki oma teed. Mina koju, tema aga kosjatandrile.

Olge tähelepanelikud ja ärge kiirustage. Metsloomal on alati peatee!