/nginx/o/2017/12/18/7418259t1he770.jpg)
/nginx/o/2022/10/03/14873105t1ha397.jpg)
“Euroopa ja eeskätt meie oma kodumaa suure kurja Venemaa vastu kaitsmise asjus on viimaste kuude kuum küsimus Rootsi NATO väravas. Mõistagi lisaks Ukrainas toimuvale agressioonile ja terrorile, mida kahetsusväärselt harjumuspäraselt Ukraina sõjaks nimetatakse,” kirjutab justiitsminister ja endine kaitseminister Kalle Laanet.
NATO Vilniuse kohtumise järel näikse asi olevat edasi liikunud, kuid tegelikult peame tõdema, et Rootsi on piltlikult öeldes ja parimal juhul ikkagi alles NATO eeskojas.
Meie ülemerenaaber on kolme aastakümne vältel riigikaitse asjus olnud üsna muutlik. Gotlandi riigikaitse alane hülgamine ja taas asustamine on selles vaates ühtviisi markantseks näiteks kui ka eraldi uurimist väärt.
:format(webp)/nginx/o/2023/06/20/15402846t1hca1e.jpg)
Kaks väravaposti
Rootsi positsioon on Eesti jaoks igal juhul tähtis ning otsused ja tegevus Gotlandi kaitse taastamisel kui vigade parandus näitab naabrite usaldusväärsust kaitsetahte asjus. Eesti merepoolse sõjalise kaitse vaates on Gotland teise väravapostina justkui Saaremaa paariline.
Eestimaa kaitsmisel mere poolt näemegi Läänemerel moodustuvat mitut nii öelda väravat, millel meie – Rootsi, Soome, Eesti, aga ka Poola, Saksamaa ja Taani – seisukohast on võimalus saada kaitsetõkkeks või lõksuks. Lõksuks võivad sellised väravad saada nii meie ründajale kui meile endile.
Kumba pidi see Venemaa rünnaku puhul juhtub, sõltub meie valmisolekust ja koostööst. Läänemere teatud kitsustele lisavad pinget Taani väinad kui looduslik tõke vabale kulgemisele.
See pinge tähendab nii meile kui ainukesele tõenäolisele agressorile – Venemaale – navigatsiooni ehk meresõidu alaseid piiranguid.
Nagu ka Rootsi kogemus näitab, on sõjalisest võimekusest loobumine Gotlandi sugusel Läänemere suurimal saarel strateegiliselt ülitähtsas asukohas võrdlemisi lihtne nii poliitiliselt kui tehniliselt. Vajaliku kaitsevõime taastamine võtab isegi nii väikesel maalapil aega aastaid ehk julgeolekus peame pikalt suutma ette mõelda.
(Mis Gotlandi suurust puudutab, siis statistiliselt on Sjælland Läänemere ja Taani suurim saar, kuid eristub mandrist umbes sama vähe kui Kassari Hiiumaast. Gotlandi pindala on veidi üle 3000 km2, Saaremaa koos Muhuga pisut alla selle.)
Niisiis – merekaitse. Laevade ehitamine on väga kallis. Vähe sellest, see on ka aeganõudev, mis toob kaasa tänapäevase probleemi: kui oleme uued laevad valmis saanud, selgub, et peame hakkama uusi ehitama, sest äsjased uued on juba vanad.
See on paratamatu laevanduses, lennunduses ja ega maismaine tehnikagi kuigivõrd erine. Aga ilma merekaitseta on meie riigikaitseline tulevikuvaade puudulik.
Järgmised sammud
Pelgalt laevadest ja isegi nende korralikust relvastamisest ei sünni piisavat kaitset, tähtsaim on hea väljaõppega mereväelased. Taas oleme vaat’ et poolel teel, sest NATO oskusteave ja kogemused on meie käsutuses ning me ei pea kõiki laineid, süvikuid ja riffe ise tundma õppima.
Eesti merevägi ja Läänemeri kuuluvad ühte, samuti nagu Soome ja Rootsi sõjalaevastikud. Oma teenistuslikud laevastikud ühendasime, astugem nüüd ka järgmised sammud. Selleks, et Läänemere väravate võtmed – kaasaegselt siis vast juhtpuldid – nii Soome lahel kui Gotlandi ja Saaremaa vahel oleksid kindlalt meie käes.
Pidagem meeles, et julgeolek on tervik – maal, õhus, vees ja küberruumis.