ANDRES SEPP ⟩ "Kriisipiirkond Saaremaa – tule ja ela üle!"

Saaremaa toidufestival 2023 Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Sel moel Saaremaad kui turismipiirkonda reklaamivat üleskutset pole keegi teinud ja küllap vist ei tehtagi. Nali naljaks, kuid turismi vaates oleme me viimased kolm aastat kriisipiirkonnas elanudki.

Kõigepealt tabas meid koroona. Saared olid lukus, Saaremaale kleebiti maailmas külge koroonasaare nimi ja katastroofipiirkonna maine. Suvi 2020 läks selle nahka, kuigi mõned ettevõtjad väitsid, et polnudki väga hull. Aga välisturistide arv kuivas päris kokku.

2021. aastal hakkas see küll veidi taastuma, kuid mitte hoogsalt. Õnneks lõi rekordeid siseturism, millest lõikasid tulu nii saared kui ka mandri turismipiirkonnad. Esmajoones muidugi Pärnu. Suvel 2021 tabas Saaremaa turismi taas minikriis, kui rikkis parvlaev Tõll Kuivastus kaisse põrutas ja põhjalikku kõpitsemist vajas.

Miljonikasumist ei kuku meile midagi

2022. aasta veebruaris tungis Venemaa kallale Ukrainale, järgnes kulude hüppeline kasv. Märtsis tõstis riik praamipileti hindu, mis ei muutunud küll saareelanikele, aga mandrirahvale läks sõit kallimaks. Praamireisijate arv ei vähenenud ja aasta kokkuvõttes sai firma iga neljanda teenitud euro kirjutada puhakasumiks – 8,2 miljonit eurot. Riigile kuuluvad TS Laevad lausa suplevad rahas!

Mida praamifirma selle eest meile vastu annab, kuidas meid turundada aitab? Ilmselgelt on vähe sellest, et nad jagavad turismiperioodil parvlaevadel turismikatalooge ja -kaarte.

Meie turismiettevõtjad pole kunagi varjanud pahameelt, et konkurents mandri sama ala tegijatega on "tänu" praamiühendusele ebaterve. Siin ei saa sama teenuse eest küsida samaväärset hinda Haapsalu, Pärnu, või Tartuga. Puhkuseplaanide tegijad vaatavad eelarvet tehes kogu komplekti ja iga lisanduv euro kallutab valima odavamat sihtkohta. Praamide hinnatõus oli lõiguke kriisijadas, vähendas konkurentsivõimet ja meie inimeste sissetulekuid.

Kõik kriisid meie turismiettevõtjaid kindlasti aidanud ei ole. Detsembris 2022 veel elektrikriis, täavu lisandusid veekriis ja augustis Sõrve katuseid rappinud rahe. Ehkki vesi reostus mais kolibakteriga Kuressaares, levis info mandrile Saaremaa veekriisina. Neil päevil võis praamid.ee lehelt jääda mulje, et Virtsus on ootejärjekorrad, kuid tegelikult valitses tühjus. Praamipileti eelmüügist ostnud jätsid tulemata, hotellide broneeringud tühistati. Neli-viis päeva ei olnud mingit liikumist. Sõnumi täpsuse sihtimisega kriisiolukordades tuleb meie turundajatel veel tööd teha.

Koroonapandeemiast taastumine võtab aega ja kõikide turismipiirkondade eesmärk on saavutada konkurentsis eeliseid. Millised on Saaremaa eelised ja miks me ei nõua vallavalitsuse ja ettevõtjate tasemel jõuliselt, et saartele reisijate vedamisega rikastuv riigi praamifirma annaks oma sisulise panuse?

Saaremaa ettevõtjad ja turismiasjatundjad ütlevad, et mujal maailmas aitab transpordikorraldaja sihtkohta turundada, et seal rohkem turiste käiks. Meil on nii, et sihtkohas reklaamime Saaremaad ja paksu koore riisub transpordikorraldaja. TS Laevadest võib aru saada, sest praamid peavad sõitma ikka ja kui külalisi (aasta lõikes kõigist reisijatest juba koguni 70%!) juhtub olema mingil põhjusel rohkem, maksavad nad vajadusel ka lisareisid kinni.

Kuidas siis teha, et "saartel läheks hästi, siia tuleks palju külalisi, nad vaimustuksid sihtkohast ja soovitaksid teistelegi siia tulla?" nagu unistab Visit Saaremaa uus juht Anu Lomp. Kuidas hoida siseturismis saavutatud edulugu ja jõuda 40–50-aastaste maksejõuliste eestlasteni, kes käisid viimati siin lasteaialapsena. Kes oskavad küll kaardi peal Saaremaad näidata, kuid ei tea, kuidas praamipiletit osta?

Iga Saaremaa turismisektorisse toodud euro toob lisaks 44 senti käivet muudesse sektoritesse ja 29 senti läheb maksudeks. Näiteks 2019. aastal jätsid turistid Saaremaal majutusse ja toitlustusse ligi 60 miljonit eurot, lisaks veel umbes 30 miljonit mujale. See on ametlik statistika, milles ei ole ridagi külalistest, kes majutuvad Saaremaa sugulaste, tuttavate ja sõprade juures tasuta.

Turismikorraldajatele on teada, et saartele tulevate külaliste osakaal on tugevas kasvutrendis, kuid ametlikus statistikas nad ei kajastu. Võimalik, et selliseid turiste on lisaks veel kuni 50 protsenti. Nemadki käivad poodides, muuseumides, kontsertidel, muudel üritustel ja jätavad sinna oma raha. Iga aastaga tegeleb turistidega järjest rohkem eramajutajaid. Ainuüksi Kuressaares on suviti turistidele külastuskorterites välja renditud spaajagu tube.

Turism on Saaremaale oluline majandusharu, kuid ammu enam mitte Saaremaa ettevõtluse lipulaev ega väga suur prioriteet vallajuhtide silmis. Visit Saaremaa turunduse eelarvet ei anna võrreldagi meie suurima konkurendi Pärnu omaga. Eelarve kokkupanemiseks peavad Visit Saaremaa inimesed tegelema suure osa oma tööajast erinevate projektide kirjutamise ja kaitsmisega. Lisaks eelarvekärped, millest ei pääsenud sel aastal ükski valdkond.

Tulevik paistab veelgi tumedam, sest ressursid on ammendunud, raha ei ole kuskilt juurde tulemas. Laenu võib võtta ainult investeeringuteks, mitte aga igapäevasteks kulutusteks. Kogu valla rahanduse tuleviku kohta ütlevad ametnikud, et "praegustes oludes tehtud prognoose ümbritseb ulatuslik määramatus". Saaremaa vald on tegelikult tervikuna kriisis.

Kas sellist kriisi me tahtsimegi?

2008. aasta veebruaris ütles toonane peaminister Andrus Ansip täna klassikaks kujunenud tsitaadi "Kui see on kriis ja krahh, siis sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.". Üks Saaremaa turismiettevõtja kuulutab täna: "Saaremaa on tõusnud Eesti katastroofiturismis esirinda! Ignoreerida seda enam ei saa ja seda tuleks kuidagi ära kasutada."

Saaremaa vallavalitsuse turismi- ja turundusteenistuse endine juhataja Helina Andruškevitšus ja valdkonna abivallavanem Koit Voojärv on minuga nõus, et midagi sellist võiks kaaluda. Tavaturiste kriiside lahendamine ilmselgelt ei kõneta, kuid jutuks on olnud, et miks mitte võtta suund, et mingis sektoris või mingis piirkonnas me Saaremaal tegelemegi kriisidega, et me saame nendega hästi hakkama ja võime seda ka teistele õpetada. Võiks kasvõi korraldada konverentsi, kus erinevate kriiside lahendajad oma õpetlikke kogemusi jagavad.

Kas Saaremaale peab alati lihtsalt spaasse tulema? Äkki hoopis selleks, et siit midagi kasulikku õppida? Kas ei võiks pereturismi vaates mõelda lastelaagreile, kus õpitakse metsas hakkama saama, kuidas anda esmaabi ja tehakse muid põnevaid asju, mis viivad mõtted nutiseadmelt kõrvale. Õpetlikud koolitused päeval ja mõnus ajaveetmine õhtuti – äkki see on hea mõte, kuidas inimesi täiesti uuel moel kõnetada. Võib-olla saame mõne aja pärast Andrus Ansipi sõnu kasutades Saaremaa turismist kui eduloost rääkida?