MÄLESTAME ⟩ Enno Raun oli alati näitleja, nii laval kui ka elus

Enno Raun 17.02.1936 – 23.10.2023 Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mõni päev tagasi, laupäeval, sirvisime väikese seltskonnaga fotoalbumit, milles pildid poole sajandi tagusest sündmusest. Ülesvõtteid vaadates said noored ettekujutuse tollasest kahepäevasest pulmapeost. Imetleti fotograafi loomingulisust, oskust tabada kaamerasilmaga olulisi nüansse, alates pidulikust tseremooniast perekonnaseisubüroos ja lõpetades valepruutidega või kure allatoomisega pulmamaja katuselt.

Purjelaeva Mann madrus oli oma tähtpäeva kutsunud jäädvustama kapten Jõnnu. Tõsi, need tegelased on pärit Aadu Hindi kirjutatud näitemängust “Rummu Jüri Kihnu Jõnnu Manni peal”. Mõlemad mehed olid lavastaja Margot Koeli juhendamisel mitmel korral publiku ette astunud. Kihnlastelegi käidi oma lavatükki koos selle autori, kirjanik Aadu Hindiga näitamas.

Saaremaa rahvateatri lavastus oli pälvinud teatrisõprade heakskiidu. Jõnnu rollis publiku ette astunud Kellamäe kiviraidur Enno Raun oli tollal endale nime teinud nii harrastusnäitleja kui ka fotograafina. Viiekümne aasta tagune sündmus oli ka Enno jaoks märgilise tähtsusega. Esimest korda katsetas ta värvifotode tegemist. See läks tal kenasti korda.

Ja nüüd, teisipäeval sain teate, et Enno on läinud taevastele teatrilavadele. Mida kõike on see mees oma eluajal saarlaste hüvanguks jõudnud teha? Lugematu arv graniidist hauatähiseid, tuhanded fotod ajalehtedele, muuseumidele, suure kalurikolhoosi Saare Kalur arhiivi tarbeks, rääkimata pulmadest, matustest ja juubelitest.

Enno humoorikad ja ka tõsisemad rollid teatrilavastustes on vanematel teatrihuvilistel siiani hästi meeles.

Saaremaa rahvateatri 35. sünnipäeval 1998. aastal astus Enno Raun teist korda publiku ette V. Lacise kirjutatud näidendis “Kaluri poeg”. Just selle näitemänguga teenis saarlastest näiteseltskond 1963. aastal Saaremaa rahvateatri nimetuse. Selleks andis 60 aastat tagasi näitlejana oma panuse ka Enno Raun.

Aastaid hiljem võeti kogenud artist kutseliste näitlejate seltskonda. 2000. aastal etendus Kuressaare teatris Kaarel Kilveti lavastatud “Igiliikur”, kus Enno lavapartnerid olid Heino Torga, Andres Tabun, Aare Laanemets ja teised tuntud tegijad. Järgmisel aastal nägi teatripublik Ennot laval Väino Uibo lavastuses “Charlie tädi”.

Üleriigilisel harrastusteatrite festivalil 1998. aastal tunnustati staažikat Saaremaa näitlejat parima meesosatäitja tiitliga. Tookord esitas teatritrupp Kolmas Noorus Oskar Lutsu loomingut. Näidendi pealkiri oli “Pärijad”. Trupi eestvedaja ja Saaremaa kunstiklubi tegemisi vedanud Vaike Kivilo meenutas Ennot kui vahvat näitlejat ja andekat kunstnikku, nii portretisti kui loodusmaalide tegijat, kelle loomingut on mitmel korral eksponeeritud ka näitustel.

“Ringreisidel ei tundnud me igavust kunagi. Kui Enno oli kambas, siis jätkus naeru hommikust õhtuni. Eriliselt on meelde jäänud meie sõit Rootsi Koitjärvele. Sealsed eestlased nägid meie esituses lavastust “Vigased pruudid”, kus Ennol oli keskne roll,” meenutas Vaike Kivilo üht meeldejäävat episoodi kaasteelisest.

Tabavalt on Ennot iseloomustanud ajakirjanik Aili Kokk (SH, 7. veebruar 2011). Lugu kannab pealkirja “Alati näitleja, nii laval kui elus”. “Kui Enno Raun enesest rääkima kukub, siis naera või puruks. Ei saa mitte aru, mis õige, mis vale, mis nali, mis tõsi… Ise naeru pugistades tunnistab mees: “Vaata, ma olen sihuke vend, kes võtab ette ja teeb palju, kuid mitte midagi põhjalikult. Kui autojuhi oskusi hinnatakse kategooriatega A, B ja C, siis minu oskused platseeruvad kuskile sinna W ja C vahepeale,” pajatas Enno tookord.

Veel rääkis ta sellest, et ema andis ta lastekodusse kasvatada. Kui põnn oli saanud kolmeseks, lapsendas Enno üks Pamma talupere. “Oi, jummal, kuidas nad mind hellitasid! Ma olin ju nende ainus laps,” toonitas Enno toona.

Pamma koolis olid Enno meelisained maateadus, joonistamine ja joonestamine. Matemaatika poisile ei istunud. Kes veel kelmikamalt oskaks selle kohta näiteid tuua? Ikka Enno.

“Matemaatikas küsitakse ju nii lolle asju. Näituseks, et see hobune hakkas sel kellaajal minema ja teine hakkas talle vastu tulema sel kellaajal… No nüüd pead sa siis ära arvama, millal need kaks hobust kokku said. No tule taevas appi! Mis see mo asi on?!” maalis Enno vastumeelsest õppeainest pildi.

Elukutse valikul ei saanud Pamma poiss ise kaasa rääkida. Tööstuskool oli see, kuhu tal oli võimalus minna. Seal omandatud treialikutse pole tal mööda külgi maha jooksnud. Seda ametit pidas ta Tallinna masinatehases ja Saaremaal Kasesoo turbarabas. Kõige meeldivamaks pidas ta aga ikkagi tööd fotograafina.

Meiegi koostöös on mõnigi lugu ajaleheveergudel trükivalgust näinud.

“Okirui,” oli Ennol tavaks pärast kohtumist öelda. See tähendas head aega, nägemist, kõike head. Kas Enno “eestindas” selle sõna inglise keelest, võttes aluseks OK või on sellel mõni muu allikas? See jäigi temalt küsimata.

Okirui, hea teekaaslane!