/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/10/27/15682215t1hb05e.jpg)
Kogu Eestis valitseb arstide põud ja kahjuks pole siin erand ka Saaremaa. Kuidas pääseda õigel ajal arsti juurde, kui just selle eriala tohtrit Saaremaal lihtsalt pole või tuleb järjekorras oodata lausa mitu kuud?
TERVIS ⟩ Kuidas pääseb saarlane eriarsti vastuvõtule, kui tohtreid napib?
Regiina sõnul oli tal Kuressaare haigla registratuuri helistades võimatu silmaarstile vastuvõtuaega saada.
“On kaks võimalust: kas öeldakse: “Meil ei ole ühtegi vaba aega pakkuda” või "Meil ei ole veel uut graafikut, millal vastuvõtud toimuvad”,” räägib naine oma kogemustest registratuuri kaudu vastuvõtuaega hankida.
Nii ei jäänud tal üle muud kui otsida vaba vastuvõtuaega digiregistratuuri kaudu. Leidiski.
“Mul oli valida kas tasuline või tasuta aeg,” räägib Regiina. “Valisin tasuta aja.”
Regina pidi silmaarstile pääsemist ootama kaks kuud.
“Mida peab aga tegema eakas inimene, kes haigla registratuuri helistades vastuvõtuaega ei saa, kellel arvutit ei ole või kes ei oskagi seda kasutada?” küsib Regiina. “Siis on ainus võimalus, kui lapsed või sugulased-sõbrad appi tulevad. “
Tasuline vastuvõtt ja tasulised uuringud
Kuressaare haiglal oma silmaarsti praegu pole, kuna ainus oftalmoloog läks lapsehoolduspuhkusele. Küll aga käib vastuvõtte tegemas mandri silmaarst, kelle vastuvõtul käis ka Regiina.
Silmaarsti vastuvõtule soovis minna ka Regiina üle 90-aastane tädi. Tema sai digiregistratuuri kaudu tasulise aja veel haigla oma silmaarsti juurde. Üksnes visiidi eest pidi eakas naine maksma 50 eurot. Kuna tädi soovis, et arst kontrolliks ka silmapõhjasid, tuli tal selle eest tasuda veel 40 eurot. Tähendab ju tasuline visiit seda, et ka uuringud ja protseduurid on tasulised.
“Samas tavalisel, tasuta vastuvõtul ei pea patsient uuringute eest midagi maksma,” märgib Regiina. “90 eurot silmaarsti külastamise eest on ikka väga krõbe summa.”
Praegu otsib Kuressaare haigla töötukassa kaudu ka oftalmoloogi ehk silmaarsti.
Saarlase Martini jaoks osutus pea võimatuks missiooniks pääseda neuroloogi vastuvõtule. Mehe jalg hakkas pärast koormust valutama juuni alguses.
“Esimene kuu läks selle peale, et lihtsalt aru saada, mida teha ja kelle poole pöörduda,” ütleb Martin. Mees läks perearsti vastuvõtule, kes kirjutas talle välja lihaspõletiku vastased ravimid. Samuti käis ta massaažis ja füsioteraapias.
“Arvasin, et ju on lihtsalt lihas haige, aga juuli alguses läks valu nii suureks, et lõi seljast varbani välja,” lausub Martin. “Sain kuidagiviisi hakkama üksnes tänu valuvaigistitele.”
Suures hädas läks Martin Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda.
“Seal pandi mulle pärast viieminutilist vestlust diagnoosiks radikuliit ja öeldi, et haiglas ei saa minuga praegu rohkem midagi ette võtta ning mul tuleb minna perearsti juurde, et see teeks saatekirja neuroloogi vastuvõtule ja see omakorda MRT-uuringu jaoks,” räägib Martin. “Ja kui uuringu tulemused käes, lähevad need neuroloogile ja siis saab lõpuks teada valu põhjuse.”
Viis kuud valuvaigistitega
EMO-s Martiniga tegelenud arst määras talle kolm ravimit, sealhulgas valuvaigistid.
“Mulle öeldi, et võtku ma neid rohtusid kaks-kolm kuud – äkki läheb valu mööda. Tavaliselt minevat,” lausub Martin. “Nii ma nende valuvaigistitega juuni algusest augusti keskpaigani tiksusin.”
Vahepeal tegi Martini perearst saatekirja neuroloogile, aga kui Martin vastuvõtuaega saada üritas, selgus, et parasjagu oli Kuressaare haigla neuroloog haige.
“Kuna digiregistratuur aga näitas, et tal on augusti lõpus vaba vastuvõtuaeg, panin selle siiski kinni,” ütleb Martin.
Mees uuris digiregistratuurist ka mandri haiglate neuroloogide kohta – äkki pääseb kuskil vastuvõtule kiiremini. Digiregistratuur ei näidanud enne oktoobrit siiski kuskil vaba aega.
Nii jäi Martin augusti lõppu ootama. Kuu keskel aga EMO tohtri väljakirjutatud ravimid enam ei mõjunud, pealegi tundis mees end nende võtmise tõttu kehvasti.
“Siis andsin alla, helistasin Tallinna erakliinikusse ja panin aja neuroloog Toomas Toomsoo vastuvõtule,” lausub Martin.
Nädala pärast sõitiski mees Tallinna neuroloogi juurde. Kuna erakliinikus oli vastuvõtt tasuline, maksis ta selle oma taskust kinni.
“Dr Toomsoo kinnitas, et Kuressaare haigla EMO-s pandi mulle õige diagnoos – mul on tõesti radikuliit ja võtan õigeid ravimeid,” ütleb Martin. “Mulle anti valida, kas suunata mind uuringutele erakliinikust – siis oleksin pidanud ise kõik uuringud ja võimaliku edasise operatsiooni kinni maksma – või tuleb neuroloog dr Toomas Toomsoo septembri keskel Kuressaare haiglasse vastuvõtte tegema ja koostab mulle siis saatekirja MRT-uuringule.”
Martin eelistas viimast varianti. Veel ootamist ja oktoobri algul pääses ta viimaks uuringule.
“Nüüd ootan uuesti arstiaega, et tulemused teada saada,” märgib Martin oktoobri algul. “Ehk siis selgub lõpuks, mis on selle pikalt kestnud valu tegelik põhjus. Seni on seda arvatud ainult vestluse põhjal.”
Dr Toomsoo kirjutas mehele välja ka kangemad ravimid. “Need aitavad valu natuke paremini ära võtta, samas teevad enesetunde kehvemaks,” tõdeb Martin.
Mis puutub Kuressaare haigla oma neuroloogi vastuvõtuaega, mille Martin juuli alguses augusti lõppu broneeris, siis kaks päeva enne seda kuupäeva helistati talle haiglast ja teatati, et neuroloog ei ole haiguslehelt ikka veel tagasi ning pakuti, et vastuvõtuaeg lükatakse kuu aega edasi.
Veel neli kuud ootamist?
Martini sõnul tegi ta seega õigesti, et Tallinna erakliinikusse pöördus.
“Kui ma oleksin jäänud ootama Kuressaare haigla neuroloogi vastuvõttu, siis oleksin pidanud veel vähemalt kuu aega valu kannatama,” nendib ta. “Praegu ma vähemalt liigun millegi suunas ja mul on rohud, mida valu vastu võtta.”
Praegu ei tea Martin, mis teda pärast MRT-uuringu tulemuste selgumist ees ootab.
“Kui selgub, et vajan operatsiooni, kas mul tuleb veel neli kuud oodata?” küsib ta. “Kui minult oleks keegi juuli algul küsinud, kas tahan operatsioonile minna, oleksin vastanud, et loomulikult mitte. Kui keegi mulle aga praegu sellist võimalust pakuks, siis läheksin operatsioonile. Ma ei jaksa enam oodata, millal valu üle läheb.”
:format(webp)/nginx/o/2021/03/11/13674245t1hac41.jpg)
Kuressaare haigla juhatuse liikme, ravijuht Edward Laane sõnul on haigla juhatus kursis sellega, et inimesed on eriarstiabi kättesaadavuse pärast mures.
“Oleme patsientide lugudes väljatoodud probleemidest teadlikud ja nende mure on meie ühine mure,” ütleb Laane, kinnitades, et Kuressaare haigla juhatus tegeleb arstide, meditsiinipersonali otsingutega iga päev.
Kui on mure, siis kõigepealt perearsti juurde
“Tervisemurega saab patsient esmalt pöörduda perearstikeskustesse. Kui perearsti meeskond ei oska patsiendi probleemi lahendada, suunatakse ta edasi eriarsti vastuvõtule,” ütleb Kuressaare perearstikeskuse juhataja Mari Soots.
Sageli tuleb perearstidel teha ka e-konsultatsioone Tallinna, Pärnu või Tartu eriarstidega. E-konsultatsioon tähendab seda, et perearst saadab eriarstile kokkuvõtte patsiendi kaebustest, haiguse kulust, tehtud analüüsidest ja uuringutest ning ravist.
Eriarst tutvub perearsti saadetud kokkuvõttega ja teeb oma otsuse – annab perearstile juhised edasiseks raviks või kutsutakse patsient siiski eriarsti vastuvõtule. Kui eriarsti arvates on patsiendi probleem kiireloomuline, kutsutakse patsient vastuvõtule kiiresti (umbes nädala jooksul), muudel juhtudel paari kuu jooksul. Selline eelinfo saatmine eriarstidele aitab õigel patsiendil jõuda õigel ajal õige arsti juurde. Samas ei ole alati mandri sõitu vaja üldse ette võtta, sest eriarst annab ravisoovitused e-konsultatsiooni vastuses.
Praegu on Saaremaal kõige suurem probleem silmaarsti puudumine. Silmaarsti vastuvõtule saab registreerida ilma perearsti saatekirjata, kas Pärnusse või erinevatesse Tallinna silmakliinikutesse. Sellel erialal ei saa perearst kahjuks patsiente väga palju aidata. Tegeleme ainult lihtsamate silmapõletikega, nägemise ja vahel ka silmarõhu kontrolliga.”
Kuressaare perearstikeskuse juhataja