Hingedepäevast, küünlavalgusest, igavikust...

Kalmistu. Foto: Madis Veltman

“On pime aeg. Kuid ükski pimedus pole täielik, kui selles paistab kasvõi ükski valguskiir, põleb ükski küünal. Süüdatud küünlaleek ühendab olevikku ja minevikku, viib meie mõtted igavikku – sinna, kus pole enam aega,” kirjutab EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja Tiina Ool.

Süüdatud küünlaleek on ka kui palve, mis tõuseb üles Jumala poole, palve meie siitilmast lahkunud armsate eest. Täna on 2. november, hingedepäev, aeg, mil süüdata küünlaid lahkunute mälestamiseks.

Pime aeg ongi nagu antud selleks, et me kiirustamise ja argipäevatoimetuste vahel võtaksime korraks aja maha, mõtleksime igavikust, kus ei olegi aega, mõtleksime neile, kes on lahkunud igavikku. Pimedal sügisõhtul märkame paljudel akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukestest kalmistul. Küllap needki, kes ise küünalt ei süüta, mõistavad alateadlikult kõiki, kes seda teevad. Vaikne austus oma eelläinute suhtes on eestlastele igiomane.

Eesti rahvakalendris on hingedeaeg, surnute mälestamisele pühendatud aeg mihklipäeva ja mardipäeva vahel. Ka kristlikus traditsioonis on hingedepäeva tähistamisel pikk ajalugu. Juba varakristluses, 2. sajandil on tähistatud lahkunute eest peetava palve päeva. Kõikide hingede päev, omnium animarum, on sätestatud esimesena benediktiini munkadele Cluny kloostri abti poolt 998. aastal. Seda hakati tähistama kõikide pühakute päevana 1. novembril.

Eestimaal esineb hingedepäeva, 2. novembri, eestikeelne nimi korduvalt Tallinna rae 14.–15. sajandi alamsaksakeelsetes dokumentides (hinkepewe vms). Hingedepäeva tähistamise algatas taas 1988. aasta sügisel Eesti muinsuskaitse seltsi klubi Portaal.

Hingedepäeva tava sai meie rahvale omaseks ja nii avaneb novembri algul kõigil Eestimaa kalmistutel imeline vaatepilt – sajad ja sajad küünlaleegid põlemas pimeduses, märgina, et siitilmast lahkunuid ei ole unustatud, mälestus nendest on elav nagu tuli.

Vahel aga on lahkunute hauad liiga kaugel, ei ole võimalik sinna sõita ning vahel on hea ka mälestades olla teistega koos, olla osaduses üksteisega, aga eelkõige Issandaga, kelle armu hoolde oleme oma lahkunud usaldanud. Seepärast on täna, 2. novembri õhtul kell 18 Kuressaare Laurentiuse kirikus hingedepäeva õhtupalvus. Saame olla koos sõnas – Jumala Sõnas, laulus, palves ja vaikuses. Ja eelkõige saame süüdata küünlaid lahkunute mälestamiseks.