PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Streigimurdjaks olude sunnil

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Kõigepealt ma vabandan ette, kui juhtumisi mõni imelik tæht teksti jääb. Ma kirjutan parajasti väimehe arvutil ja selle klaviatuuril on pudru ja kapsad, sest see on tal Norrast toodud arvuti, ta oli seal tööl üksvahe. Aga ju leheinimesed parandavad ära. (Tehtud – toim.)

Väimehe arvutil kirjutan ma sellepärast, et ma olen kilulinnas laste vahis. Streik. Alguses oli ääri-veeri jutuks, et kui see streik tõesti toimub, siis äkki tuleks kõne alla need vaesed kooli ja lasteaia poolt äratõugatud lapsukesed koguni Saaremaale mamma juurde toimetada, aga selle plaani lasin ma puusalt auklikuks. Oleks Väudur (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) veel alles või oleks suvine aeg, siis veel, aga praegu on teisel korral (korrusel – toim) nagu hundilaut ja ei hakka mina sinna üles puid vedama. Pealegi pole ju üldse teada, kaua see streik kestab, äkki ei tehtagi enam koole lahti, mis siis? Tütar küll väitis, et ma olen peast põrund ja et mis mõttes ei tehta enam koole lahti??? Ega mina temaga vaidlema ei hakanud, aga peale seda, mis viimastel aastatel meie ilmaeluga toimunud on, ei imestaks ma kuigivõrd.

Ma hakkan nüüd õige kaugelt peale. Minu ema käis kolm talve algkoolis seitsme kilomeetri kaugusele. Kui lumi tuli maha ja teepeenrad ära jäätasid, siis oli koolitee üks lust ja lillepidu, sest sai Soome kelguga käia, aga sügisel ja kevadel nühkis läbi pori ja vihma. Kui sai nohu, siis ema jootis kummeliteed ja tegi viinasokke ning hommikul jälle sall kaela, müts silmini pähe ja labakud kätte – ja padavai kooli poole.