Hüvasti, Lembit Ots ⟩ Mere- ja spordimees lahkus taevastele avarustele

Lembit Ots 5. juuli 1946 – 2. märts 2024 Foto: Sander Ilvest

"Kevadel võtan jälle oma jalgratta välja ja sõidan kodu lähedal kasvõi paar kilomeetrit," unistas elupõline meremees, ettevõtja ja kunagine jalgrattasportlane Lembit Ots mullu jõulukuul Nasval meremeeste traditsioonilisel kokkutulekul päikselisest kevadest, millal loodus ärkab taas uuele elule.

Lembit oli veendunud, et vaatamata mitmele seljataha jäänud operatsioonile taastab liikumine elujõu, annab energiat ja aitab kaasa positiivsele mõtlemisele.

Kahjuks polnud optimistliku ellusuhtumisega mehe unistustel määratud täituma. Laupäeval suikus Lembit Ots vaikselt oma kodus igavesele unele.

"Tervis pole kiita, puus on vahetatud, selg teeb valu, aga käin ikkagi ujumas ja üritan jalgrattasadulasse istuda, käin vanameeste seltsi üritustel ja väärikate ülikoolis," tutvustas mitmekülgne mees tookord oma tegemisi kunagistele kolleegidele.

Raadiosaate tarvis tegi ta oma eluloost lühikokkuvõtte, öeldes, et on meremeeste perest. Lembitu ema oli kokaks jäämurdjal Suur Tõll, isa samal alusel katlakütja. Hiljem valiti Lembitu isa kodusaarel juhtima kalamajandit nimega Kodurand.

"Saaremaalt läksin Tallinna kalatööstuslikku merekooli. Kooli lõpetamise järel olen püügitehnoloogina merd sõitnud, Kuressaarde maja ehitanud, jalgrattaspordiga üsna heal tasemel tegelenud. Eesti Vabariigis alustasin ettevõtlusega. Osaühingu Pallopsoni Äri osanik olen praegugi. Heameel on poegadest, kes on tegevad kalakasvatuses," rõõmustas Lembit jõulude eel intervjuud andes.

Kuressaare elanikud olid Lembitu valinud linnavolikokku. Ta oli volikogu linnakodanike komisjoni liige. Samuti oli ta Kuressaare majaomanike seltsi esimees.

Oma olemuselt jäi ta ikkagi maameheks, kellele meeldis meri.

Viis aastat tagasi andis Saarte Hääl lugejaile teada, et Kuressaare elanik Lembit Ots käib Tagarannas vanema poja majapidamises suitsusaunas ja meres ujumas. "Merevaade on Saaremaal igal pool, aga siin on ta suurem," tunnustas Lembit.

"Isa on seda väga hästi kirjeldanud. Alles me käisime vabariigi aastapäeval Androl Tagarannas külas ja seal ka saunas. Siis ei osanud meist keegi arvata, et natuke rohkem kui nädala pärast teda enam pole," meenutas noorem poeg Henry kokkusaamist Tagarannas.

Visa merekaru, spordimeest, ettevõtjat ja pereisa jäävad meenutama kaasteelised. Kaastunne poegadele peredega.