PEETER SAUTER ⟩ Miks eestlased iirlasi armastavad?

Tüdruk (Luisa Lõhmus) ja isa Welsh (Markus Habakukk) Kuressaare teatri lavastuses «Üksildane lääs». Foto: Meriliis Metsamäe

"Sattusin Kuressaare teatrisse esimest korda ja vaatama tükki, mille tõlkimisest 25 aastat tagasi Rakvere teatrile ei mäletanud enam midagi. Sai naerda ja sai ka nutta," kirjutab Peeter Sauter Kuressaare teatris 7. märtsil esietendunud lavastuse "Üksildane lääs" kohta.

Aastaid tagasi tõid vennad Johansonid aeg-ajalt Tallinna iiri muusikuid ja esinesid nendega koos Kloostri Aidas ja mujal. Tundus, et muusikas ja hoiakutes oli ühist. Kes mängis vilepilli, kes viiulit, küllap oli kambas torupill. Hästi sobis see asi neil kokku ja hästi võeti omaks. Oli muudki. Ugalas mängiti Toominga-Pedajase vedamisel mitut iiri tükki: "Iiri muinasjutud", "Mäekuru varjus", "Üle lääne kangemees" ja enamasti oli tükis ivake iiri muusikat, mis alati töötas. Enamikus iiri filmides ja teatritükkides juuakse viskit, aga Martin McDonagh´l hoopis poteeni ehk kodupuskarit.

Miks Martin McDonagh eestlastele sobib, on iselugu. Mängitud on teda kaheteistkümnel korral, viimati äsja Kuressaare teatris ja sama “Üksildane lääs” tuleb augustis lavale Tartu Karlova teatris.