PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Sellest naistepäevast nad kodudes küll ei räägi

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Õigupoolest ei saa mina isiklikult kavaleriks kippujate puuduse üle kurta, kuigi viimastel aastatel on pisut hõredamaks jäänud küll. Kui Väudur (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) nii äkitsi ära võeti, siis esimestel aastatel ei mahtunud mulle pähegi, et ma veel mõne mehe majja peaks võtma.

Väudur oli veel täitsa piimahabe, kui meie omal ajal kurameerima hakkasime, ja ikkagi nägin ma kurja vaeva, et temast selline mees kasvatada, keda saaks nii toas pidada kui ka silmi maha löömata rahva hulka viia. Aga meie vanuses ei või sa ju iial kindel olla, millise kange pujääni otsa koperdad – eks alguses lasevad ju kõik kui lindi pealt mesijuttu ja ise oled loll ja paras sulle, kui seda uskuma jääd.

Nii olen ma aastaid pidanud sirge seljaga uhket lesepõlve ja tõrjunud pähe tikkuvaid lolle mõtteid, et äkki polegi saepururada vaibal ja masinaõliplekid köögirätikul liiga kõrge hind selle eest, et teise inimhinge seltsis ahjupaistel nurru lasta. Ja ma ei hakka salgama, et pole majapidamises tööd, millega ma ise hakkama ei saaks, aga vahel jääb rammust ikkagi puudu ja eks on ka pisaraid neelatud. Aga nii on elu kord pööranud.