KRISTIN LAURI ⟩ Leidlikud kui Pipi, vallatud kui Karlsson, hoolivad kui vennad Lõvisüdamed

Kuressaare Nooruse kooli tänavune, 3. lend. Foto: Eve Tuisk

"Kuressaare Nooruse kooli tänavused lõpetajad on eriline lend noori, kes on jätnud jälje nii meie kooli kui ka minu südamesse. Julgen väita, need noored saavutavad kõik, millele nad oma südame ja mõistuse pühendavad," kirjutab Kuressaare Nooruse kooli noorsootöötaja Kristin Lauri.

Jah, eks oma jälje jäta mu südamesse kõik noored, kes meie juurest tuule tiibadesse saanud, aga praegu tahan teile kirjutada meie kooli 3. lennust.

Võib-olla on nende jälg mu südames natuke sügavam, sest üks lõpetajatest on minu enda esiklaps.

Kokku on meil ligikaudu 95 lõpetajat, igaüks neist on isemoodi äge, mis muudab nad mõnusateks kaaslasteks, kellega käia laagris, korraldada õpetajate päeva, jõulupidu, balli, reisida kogu lennuga, tähistada tutinädalat jne. Nendelt õpitu kirjeldamiseks võtan abiks omaenda suure lemmiku Astrid Lindgreni tegelased.

Kui mõelda nende loovusele, meenub mulle kohe Pipi Pikksukk – tüdruk, kelle kujutlusvõime ja leidlikkus ei tundnud piire. Nii nagu Pipi, suudavad ka meie lõpetajad mõelda raamidest väljapoole ja leida lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Olgu selleks siis mõni lennuprojekt või igapäevaelu väljakutsed – nende loovust ja pealehakkamist on olnud väga nauditav kõrvalt jälgida.

Nutikad, andekad ja avatud

Nad on nutikad ja andekad nagu Vahtramäe Emil, kelle kavalus ja osavus tegid temast Lindgreni loomingu särava tegelase. 3. lennus on lugematuid Emileid – noori, kes suudavad iga ülesande lahendada nutikusega, olgu see siis matemaatikaülesanne või keeruline etteaste, mis nõudis kõigiga arvestamist ja kõvasti harjutamist.

Neid võib võrrelda ka Karlssoniga katuselt, kelle enesekindlus ja julgus on vahel küll hirmutavad, aga siiski innustavad teistele.

Meie 9. klassi lõpetajad on oma teadmishimuga ja uudishimuga näidanud, et miski pole nende jaoks võimatu. Nad võtavad riske, astuvad julgelt vastu väljakutsetele ja on alati valmis vigadest õppima ning nendest ka välja kasvama.

Kiire õppimisvõime on neid alati minu silmis esile tõstnud. Nagu Rasmus Lontu ja Pontuse juurest, kes kiiresti kohanes oma uue eluga ja õppis uusi asju, nii on ka meie lõpetajad kohanenud kiiresti muutuvate olukordadega, olnud paindlikud ja avatud kõigele uuele.

Nad on näidanud, et õppimine ei lõpe kunagi ja igas hetkes peitub võimalus midagi uut omandada. Samas oskavad nad iga hetke nautida just siis, kui see parajasti käib – jällegi oskus, mida me kõik ei oma, aga võiksime.

Armastus õppimise vastu on nende seas väga levinud – nii mulle tundub.

Nad on nagu Bullerby lapsed, kes tahavad uusi teadmisi ja üldiselt naudivad iga õppetundi, olles alati valmis uusi asju proovima. Soov õppida on olnud nende võti kõigi õpetajate südamesse ja on inspireerinud ka mind kui noorsootöötajat.

Tõsi, kõik õppetunnid ei ole alati meeldivad ja vahel nõuab mõni asi erilist pingutust, aga seda nauditavam on tulemus, mis nad 9. klassi kevadesse toonud on. Ja ma ei saaks nende üle uhkem olla.

Elurõõm, tantsu- ja laululust on veel mõned märksõnad, mis kõlama jäävad. Võrdluseks võiks ju tuua Lindgreni loomingust tuntud Madlikese, kes kindlasti rõõmuga tantsib ja laulab ning toob naeratuse kõigi näole (vahel siiski väikeste krutskitega). Nende elurõõm on nakkav, nad on olnud eeskujuks järgmisele, 4. lennule, kellega kohe-kohe sama hoogsalt lõpuklassi tegemisi planeerima hakkame.

Olen tänulik, et nad on sellega minu tööd kergemaks teinud ja aidanud noorematele hoo sisse lükata.

Õpetavad avatust ja hoolivust

Vahest kõige olulisem, mida need noored on mulle õpetanud, on olnud inimlikkus ja hoolivus. Nagu vennad Lõvisüdamed, kes seisid alati teineteise kõrval, on ka nemad näidanud, et tõeline tugevus peitub üksteise toetamises ja üksteisest hoolimises. Nad on loonud tugeva ja ühtse lennu, kus loodetavasti igaüks tunneb end väärtuslikuna, kuuldu ja hoituna.

Kuigi Karlssonist juba rääkisime, siis tegelikult meenutavad 2024. aasta lõpetajad mulle kõige enam just Karlssonit katuselt – vallatut ja seikluslikku tegelast, kes oma trikkide ja tembutamistega küll vahel sekeldustesse satub, kuid kellel on hea süda. Nii nagu Karlsson toovad ka meie õpilased naeratuse näole ja elu koolipäevadesse. See vallatus ja elurõõm on olnud oluline osa nende iseloomust, boonusena kõigele muule.

Mida võiks üks põhikooli lõpetaja siis noorsootöötajale õpetada? Tegelikult hoopis meelde tuletada, kui oluline on säilitada lapsepõlve uudishimu ja avatus teadmistele ka täiskasvanuna. On ju ka Astrid Lindgren öelnud, et "Kõik suured inimesed on kunagi olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda".

Aitäh, 3. lend, et olete olnud värvikad nagu ülaltoodud tegelased ja andnud mulle võimaluse õppida ja areneda koos teiega, vahel olla ülemeelik, vahel meenutada lapsepõlve, olla uhke, tunda edukogemust õnnestumistest koos teiega.

Ja nagu Lärmisepa tänava Lota arvab, et ta oskab nii paljusid asju, et võiks öelda: ta saab kõigega hakkama, siis mina julgen küll väita, et need noored saavutavad kõik, millele nad oma südame ja mõistuse pühendavad.