SAARLASED ⟩ Ella, Ivar, Mehis ja Liisa Vipp – kolm põlve meedikuid

Teada-tuntud ütlus, et käbi ei kuku kännust kaugele, peab iseäranis hästi paika Vippide peres. Ella Vipp töötas 40 aastat meditsiiniõena, tema poeg Ivar ning pojalapsed Mehis ja Liisa valisid aga arstiameti.

Torgus Iide külas asuva kollase laudise ja punase katusega maja aed on õiteilu täis – korraga õitsevad nii sirelid, õunapuud kui ka arvukad lilled peenardel.

Aias ootavad meid perenaine Ella Vipp ja tema kirurgist poeg Ivar.

Tänavu 28. märtsil 90-aastaseks saanud Ella Vipp on vaatamata kõrgele vanusele elurõõmus ja aktiivne, olgugi et kõnnib nii toas kui ka õues rulaatori abiga ja kannab randmel häirenuppu – igaks juhuks, kui peaks kukkuma.

“Õnneks seda pole veel juhtunud,” ütleb proua Ella.

“Ema on ikka väga kange ja tubli!” kiidab Ivar Vipp.

Muide, 2021. aastal pälvis Ella Vipp Torgu aasta tegija tiitli, kes kauaaegse meditsiiniõena “motiveerib nüüdki kõiki tervislikkusele”. Ehkki Torgu ja Salme ambulatooriumis töötanud Ella on ammugi pensionil, püüab ta end tervishoius toimuvaga ikka kursis hoida. Seda poja, lapselaste ja ajalehe abiga.

Kohtla-Järvelt pärit Ella sõnul oli ta oma suguvõsa esimene meedik. Mis ajendas teda just õeks õppima? “Meie kodumajas oli sõja ajal Saksa sõjaväehaigla ja selle sakslasest arst Werner võttis mind haigete – ka külas elavate haigete – juurde ühtelugu kaasa,” räägib Ella oma lapsepõlvest.

Ühel ööl anti sakslastele käsk Narva sõita, kus nad – doktor Werner ilmselt samuti – lahingute tõttu hukka said. Ella aga läks aastaid hiljem õppima Rakvere meditsiinikooli, kust ta pärast õpingute lõpetamist suunati tööle Saaremaale. Saarele mandri neiu jäigi, läks siin mehele sõrulasele Ruudile ja sünnitas kolm last.

Ivar meenutab, et tollal, kui tema laps oli, Sõrve otsas arsti ei olnud. Kui keegi abi vajas, pidid velsker ja õde kõigega hakkama saama.

Väljakutse keset ööd

“Algul ei olnud isegi velskrit,” ütleb Ella. See, kui telefon õhtul või koguni öösel helises ja õde appi kutsuti, oli tema sõnul tavaline asi.

“Õnneks olin siis juba abielus ja meil oli mootorratas – saime sellega kohale sõita,” lausub Ella. “Hiljem käisime väljakutsetel juba autoga.”

Tema sõnul oli töö Sõrve meditsiiniõena väga mitmekesine: “On olnud sünde ja surmasid ning kõike, mis sinna vahele jääb.”

Kui sageli tuli tal oma lapsi tohterdada? Selgub, et peaaegu üldse mitte. “Kõik mu lapsed olid terved!” kinnitab Ella.

“Maalastena me ju vaata et elasimegi õues,” räägib Ivar. “Muidugi tuli tööd teha – meil olid ju kartuli- ja peenramaad ning lehmad, kellele pidime suviti heina teha. Vabal ajal mängisime teiste lastega. Külas oli lapsi sellel ajal ju palju! Kui vanemad olid tööl, siis tegi mõni kodus olev ema või vanaema süüa kõigile lastele.”

“Nüüd on siinsed majad kahjuks tühjad,” tõdeb Ella.

Milline ema Ella oma lastele oli ja on?

“Ema on andnud nõu, aga alati arvestanud oma laste soovide ja eluga, takistamata meil teha seda, mida me soovinud oleme,” lausub Ivar.

Ella sõnul oli tema kui ema soov kasvatada oma lastest korralikud inimesed, kes oskavad ja tahavad tööd teha. “Samas leidsin, et lastel peab olema piisavalt vabadust,” lisab ta, olles samadele põhimõtetele kindlaks jäänud ka oma lapselastega tegelemisel.

Ella hinnangul on Ivari ning lapselaste Mehise ja Liisa ühine joon põhjalikkus – ükskõik mida tehes. “Pealiskaudsust neile küll ette heita ei saa!” kinnitab ema ja vanaema.

Ella kinnitusel on ta aga selles osas, et poeg Ivarist arst sai, “absoluutselt süüst prii”.

Tõsi küll, pojad Ivar ja Ardo käisid tal sageli töö juures kaasas – aitasid seal koristada ja puid tuua. Ambulantsimaja oli ju ahiküttega. Tütar Hille aga sinna ei kippunud – juba sealne lõhn oli talle vastumeelt.

“Sellest poisist saab arst!”

Ivari esimene mälestus ambulantsist ongi seotud lõhnaga – penitsilliinilõhnaga. “See on mul siiani ninas, kuigi penitsilliini enam praktiliselt ei kasutata,” sõnab ta.

Emal abis käies ei tulnud Ivar oma sõnul selle pealegi, et temagi võiks end kunagi meditsiiniga siduda. Olgugi et klassijuhataja ütles Ivarile juba siis, kui ta 5. klassis õppis: “Sellest poisist saab arst!”

“Mitte mingil juhul!” arvas Ivar toona. Meeldisid talle ju hoopis füüsika ja matemaatika. Neis oli ta koguni nii silmapaistev, et läks pärast põhikooli lõpetamist õppima reaalkallakuga Nõo keskkooli Tartumaal.

“See oli väga kuulus kool,” märgib ema Ella, kelle sõnul oli arusaadav, miks poeg sinna õppima kutsuti: oli ju Ivar tubli poiss, kel hinded korras ja käitumine väga hea.

Kuna kodusaarele sai sõita üksnes vaheajal, veetis Ivar sageli oma õhtud ja nädalavahetused kooli ühiselamus. Ja kui siis viimases, 11. klassis kutsus klassiõde Ivarit kaasa Tartu vanas anatoomikumis tegutsenud noorte meedikute klubisse, jäi saarlane nõusse.

“See vana anatoomikum oma lõhnade ja seal hoitud laipadega oli algul minu jaoks ehmatav koht,” tunnistab dr Vipp. “Samas tundusid sealne tegevus ja toimetamine nii huvitavad, et leidsin: tegelikult võiks meditsiini õppida küll. Muide, praegu ma end küll matemaatika- või füüsikaõpetajana ette ei kujutaks.”

Kuidas reageeris ema Ella siis, kui Ivar teatas, et läheb Tartusse arstiks õppima?

“Ma ju teadsin, et see pole kerge amet, aga ega ma keelata saanud,” vastab proua Ella. “Kui midagi on pähe võetud, siis ei saa ümber veenda.”

See, et lapselapsed Mehis ja Liisa samuti arstiks õppida soovivad, vanaema Ellat ei üllatanud – olgugi et sellest polnud neil omavahel juttu olnud.

“Meile abikaasaga oli see küll üllatus,” ütleb Ivar. “Liisa kinnitas küll, et on juba ammugi tahtnud arstiks õppida, aga Mehis pidi algse plaani järgi minema tehnikaülikooli, ent loobus sellest. Mehis õppis kõigepealt Kuressaare ametikoolis aasta kokandust – need oskused kuluvad elus marjaks – ning otsustas siis hoopis Tartu ülikooli meditsiini õppima minna.

“Ju siis lapsed nägid, et ehkki arstidel on tööd palju, ei kiru isa koju tulles, et “õudne töökoht” ja “hirmsad inimesed”, vaid on oma ametiga rahul,” kommenteerib isa Ivar oma laste valikut.

“Selleks, et saaks töötada meditsiinitöötajana, teha seda tänuväärset, aga rasket tööd, tööd, kus siiski on lisaks positiivsetele hetkedele ka väga raskeid perioode ja kurbi momente, peavad olema väga toetavad ja mõistvad lähedased,” lausub Ivar. “Mina olen tajunud seda täiel määral meditsiiniõpingutest ja tööle asumisest alates. Tänu sellele, et kodune rahulik piksekaitse abikaasa Liia näol ei ole murdunud, oli ja on seda tööd võimalik teha nautides. Vahest oli just see kodune suhtumine toeks, et lapsed arstikutse valisid.”

Ivari sõnul näeb ta sama ka Mehise peres. “Poja abikaasa Kristi suudab Mehise tööga kaasas käivaid raskusi väga tublilt kanda,” leiab ta.

Geneetiline eelsoodumus?

Praegu on Mehis Vipp ametis sealsamas, kus isagi – Kuressaare haiglas –, ent traumatoloog-ortopeedina. Kodusaarele naasis ta ligi viis aastat tagasi.

Kui suurt rolli Mehise elukutsevalikus mängis see, et vanaema oli meditsiiniõde ja isa töötab arstina?

MEHIS VIPP naasis kodusaarele viis aastat tagasi ning on oma otsusega rahul. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Seda on keeruline öelda,” arvab Mehis. “Pole ju mulle keegi peale käinud, et kuna su eelkäijad on meedikud, siis pead ka sina meditsiini õppima. Aga kui su lähisugulased seda tööd teevad, siis mingi mõju on sellel kindlasti. Vahest koguni geneetiline eelsoodumus?”

Mehis mäletab, et lapsena kuulis ta vanaema nii mõnigi kord rääkimas oma töös ette tulnud juhtumitest. Vahel käisid lapselapsed ka mamma Ella töö juures.

“Mäletan siiani selgelt sealset spetsiifilist lõhna ja plekk-konteinereid, mille sees olid kokkukeeratud marlitutikud,” lausub Mehis.

Isa tema töö juures külastas poeg seevastu vaid mõned üksikud korrad.

“Ka kodust polnud mingit survet, et “tule vaatama, kuidas haiglas töö käib”, tähendab ta.

Soov arstiks õppida tekkis Mehisel gümnaasiumiajal USA-s õppides. “Seal hakkasin bioloogia ja anatoomia vastu rohkem huvi tundma ja tekkis suurem äratundmine, et just arstiamet oleks minu jaoks see õige,” räägib ta.

Kuulnud pojalt, et ta kavatseb arstiks õppima minna, ei kiirustanud Ivar Mehise valikut kiitma.

“Isa ei varjanud arstiks olemise pahupoolt, öeldes, et tegelikult on see igavene raske elukutse ja leidub ka kergemaid viise, kuidas elatist teenida,” meenutab Mehis isa räägitut. “Ning et kõik see haiglas tööl oldud aeg tuleb kellegi arvelt. Selle koha pealt pean tõdema, et kahjuks oli tal õigus.”

Mehise sõnul oli isa oma elukutsega siiski väga rahul. “Ta ei pidanud ütlemagi, kui palju ta oma tööd naudib – see paistis välja,” ütleb Mehis.

Isa Ivarit iseloomustab poeg kui töökat ja konkreetse jutuga meest. “Mõeldes tema otsustele, kui ta midagi ei lubanud või koguni keelas – mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, miks ta nii ütles või tegi, ja seda enam isa maneere ma enda juures leian.”

ELLA VIPP LASTELASTEGA: Esireas istuvad Liisa (meedik), mamma Ella (meedik), Margus ja Maris. Tagareas seisavad Andrus, Asko (meedik), Mehis (meedik), Mariliis (meedik) ja Airike. Foto: Erakogu

Tugevad peresidemed

Mehise sõnul oli tal väga tore lapsepõlv, kuhu kuulusid nii perereisid kui ka muud perekondlikud ettevõtmised ja üritused.

“See, kui eelistasid pere kokkusaamistele näiteks sõbraga välja minna, ei olnud aktsepteeritav,” mäletab Mehis.

Õde Liisaga on Mehisel vähem kui kaheaastane vanusevahe.

“Lapsena oli meil klassikaline õe-venna suhe – kord saime väga hästi läbi, kord kraaklesime,” räägib Mehis tolle aja kohta. “Gümnaasiumiajal ajasime kumbki enamasti oma asja, aga ülikoolis muutus meie õe-venna side tõesti tugevaks.”

Mehise silmis on õde väga tugeva karakteriga ja sihikindel inimene: Liisa teab, mida tahab, ning on nõus selle nimel pingutama. “Oleks mul pooltki seda sihikindlust, mis tal!” lausub Mehis. “Ta ei lase järeleandmisi teha ei teistel ega iseendal.”

Mehise sõnul näeb ta õele omaseid jooni ka oma tütre iseloomus. “Mul isana on selle üle väga hea meel, et tütrest saab inimene, kelle pärast ma tulevikus väga palju muretsema ei pea,” lausub ta.

Kolm – või isegi neli – Vippide põlvkonda saavad tema sõnul praegusel ajal kokku pigem harva – on ju igaühel oma elu ja tegemised. Küll aga püüavad nad kindlasti kohtuda jõuludel ja vanaema sünnipäeval. Viimati siis vanaema Ella Vipi 90 aasta juubelil.

“Mis mulle vanaema Ella kohta esimeste asjadena meelde tulevad, on tema meeletu elujaatus, lahkus ja terav huumorimeel,” ütleb Mehis. "Mamma oskab kõiges näha head. Näiteks isegi kui kotletid ära kõrbesid, siis suutis ta olukorda esitleda nii, et tegelikult on kõik õnnestunud suurepäraselt. Temast kiirgub positiivset ellusuhtumist, mis nakatab ka teisi."

Lapsepõlvesuved mamma juures on Mehisel meeles helge ajana. “Meid, mamma lapselapsi oli seal palju – sageli viis-kuus korraga, vahel ka kaheksa. Elu nagu Bullerby lastel!”

Muidugi pidid ka lapsed maatöid tegema – olid ju vanaemal loomad ja põllumaa.

“Kuigi toona oleks ehk tahtnud pigem midagi muud teha, on töötegemisest tagantjärele pigem meeldivad mälestused,” kinnitab Mehis. Vahel pidi mamma lapselapsi ka karmi sõnaga korrale kutsuma, aga see oli pigem erand. Süüa sai mamma juures alati uhkesti. “Kelder oli mamma juures maal alati täis – küll moosi-, hapukurgi-, küll kapsa- ja boršipõhjapurke,” loetleb Mehis. “Praegu on vanaema juba 90-aastane ja nii palju enam ei toimeta, aga tubli ja tegus on ta siiani!”

Mehise peres sirgub kaks last: kaheksa-aastane poeg ja kuuene tütar.

Mida ütleks isa Mehis seepeale, kui tema lapsed kunagi teataksid, et tahavad arstiks õppida?

“Arvan, et lahendaksin asja nii nagu minu isa – räägiksin selle töö plusside kõrval ka miinustest,” vastab Mehis. “Kahtlemata aga on arsti töö tänuväärt. Kas ma oleks pahane, kui nad arstieriala ei valiks? Kindlasti mitte! Iga inimene tehku seda, mis talle meeldib.”

Lõpetanud kümme aastat tagasi Tartu ülikooli ja läbinud viieaastase residentuuri Põhja-Eesti regionaalhaiglas, töötab Vipi pere noorim meedik Liisa Vipp Ida-Tallinna keskhaigla kirurgiakliiniku üld- ja onkoloogilise ravi keskuse juhtivarstina. Lisaks võtab üldkirurgist saarlanna patsiente vastu Confido erakliinikus ning teeb aeg-ajalt valveid Ida-Viru keskhaiglas.

LIISA VIPP kuulutati mullu Ida-Tallinna keskhaigla aasta arstiks. Foto: Sander Ilvest

Liisa valdkonnaks on peamiselt ülemise seedetrakti onkoloogia, aga ka sapikivide eemaldamise ja songalõikused. “Tegelen kõhunäärme-, söögitoru- ja maokasvajatega,” ütleb ta.

Oluline töö

Liisa sõnul mõjutas tema elukutsevalikut kindlasti see, et meditsiiniga olid seotud nii vanaema kui ka isa.

“Isa läks tööle alati hea tujuga ning tema amet paistis mulle põnev juba lapsena,” lausub Liisa. “Samuti tundus tema töö olevat väga oluline – kutsuti ju haiglasse, näiteks uuringut tegema, isegi siis, kui ta parasjagu kodus oli.”

Lapsena Liisa tohtriametist siiski ei unistanud. “Mõte meditsiini õppida tekkis mul alles gümnaasiumis,” tähendab ta.

Seda tahtis ta nii väga, et otsustas koguni, et kui esimese korraga ülikooli sisse ei saa, tuleb uuesti proovida.

“Mäletan, et isa pidas seda, et soovisin just meditsiini õppida, heaks mõtteks, aga hiljem, kui residentuuri valisin, arvas ta, et äkki ei peaks ma siiski kirurgia kasuks otsustama.”

Nüüdseks juba aastaid arstina töötanud Liisa tunnistab, et vahel, kui tööl on pingeline aeg, tikub pähe mõte, et elu võiks kergem olla. Ometi ei ole ta oma valikut kordagi kahetsenud. Mullu kuulutati Liisa Vipp koguni ITK aasta arstiks.

Liisa sõnul teavad kõik tema töökaaslased, et ta on saarlane. “Olen oma Saaremaa-päritolu ja oma pere üle väga uhke!” kinnitab ta.

Pulgakomm on kahjulik!

Vanaema Ella on Liisa sõnul väga elurõõmus ja lõbus inimene. “Ta tegi maailma parimat oasuppi ja kaneelirulle!” kiidab ta.

Liisa mäletab, et kui tema oli alles laps, töötas mamma Salmel. “Suvel tema juures maal olles pidime nädala sees ise hakkama saama, sest mamma oli tööl.”

See, et vanaema töötas toona Salmel hambaarsti abilisena, tundus väikesele Liisale veidi hirmutav.

“Mamma ei lubanud meil pulgakommi süüa – see olevat hammastele kahjulik,” räägib Liisa. “Mujal aga sõime pulgakommi ikka!”

Vähemalt kord kuus viidi Mehis ja Liisa maale tööd tegema. Suvel aga said lapsed mamma juures pikemalt olla.

Nagu vendki, meenutab Liisa neid suvesid toreda ajana. “Kuna mammal ja papal on kaheksa lapselast, siis oli meil suvel justkui lastelaager. Käisime külapidudel, mängisime külalastega ja vahel, kui ilmad olid piisavalt soojad, sõitsime ka mere äärde,” räägib ta. “ Pidime ka natuke tööd tegema, aga siis sai taskuraha ja jäätist osta.”

Oma vennaga on Liisa enda sõnul alati hästi läbi saanud ning on sama meelt, mis Mehiski – et eriti tugevaks muutus õe ja venna side ülikooli ajal.

“Sattusime ju samale kursusele, elasime Tartus koguni ühes korteris ja töötasime ülikooli kliinikumi intensiivraviosakonnas koos abiõdedena – ühiseid läbielamisi meil seega jagub,” lausub ta.

Venna ja isa kohta jagub Liisal ainult kiidusõnu: “Mõlemad on väga head inimesed, kes on mulle alati nõu ja jõuga abiks olnud.”

Liisa hinnangul on isa ja vend temperamendilt palju rahulikumad kui tema ise. “Nad sunnivad mõnikord ka mind asju rahulikumalt võtma,” märgib ta. “Elame kõik üksteisele väga kaasa. Alati, kui mul on mingi hea uudis, tahan sellest neile esimestena teatada.”

Kui peres on lausa kolm arsti, siis on täiesti loomulik, et omavahel jutustatakse eeskätt meditsiiniteemadel.

“Kui huvitavatest juhtumitest räägime, võib emal ja vennanaisel mõnikord olla keeruline koos meiega süüa,” muigab Liisa. “Me ei oska ju enam hinnata, mis on õiged söögilauajutud ja mis mitte.”

Liisa sõnul on ema Liia (kauaaegne pangaametnik, kes praegu töötab Kuressaare Veevärgis klienditeenindajana – toim) see, kes oma kolme töönarkomaani ohjes hoiab, kodutunnet pakub ja hästi süüa teeb.

Kodusaart külastab Liisa iga paari kuu tagant.

“Kui suguvõsa on nii suur ja aktiivne nagu meil, siis peab ikka käima,” põhjendab ta. “Suguvõsaga saame kokku mitu korda aastas – jõulude ajal ja suvel, mamma ja teiste sünnipäevadel.”

Oma vanematega kohtub Liisa sagedamini – käivad ju isa Ivar ja ema Liia sageli Tallinnas. Vähemalt lähitulevikus Liisa kodusaarele päriseks naasta ei plaani.

“Käisin küll Kuressaare haiglas 2022. aasta lõpuni valveid tegemas, aga kardan, et ma ei saaks Saaremaal töötades enam hakkama,” tunnistab ta.

“Valvekirurg peab tegelema ka traumade ja ortopeediaga, aga kuna mina nende asjadega oma igapäevatöös ei tegele, ei tunneks ma ennast mugavalt, tehes asja, mida ma enam nii hästi ei mäleta.”