:format(webp)/nginx/o/2023/12/29/15804663t1h6cac.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/28/16185634t1he811.jpg)
Kummalisel kombel on õnnestunud sel poolaastal nii ära elada, et pole ühtegi suvitajat käinud. Ainult paar head tuttavat läbisõidul kas mandrilt Saaremaale või sealt tagasi.
Igaks juhuks hakkasin aidas oeteid ette valmistama. Mine tea, millal keegi külla tuleb. Oleksin lausa õnnelik, kui keegi ka ööseks jääks. Suhtlemisvaegus ju nii suur. Ega koerte ja kassiga pikalt vestle. Kuigi olen selle oskuse juba vaikselt omandanud, et nendega oma rõõme või muresid jaotada.
Kahjuks on vastused väga napisõnalised.
Veidi üle nädala tagasi käis mul telefonimontöör. Et mu internetilevi veidi tagant torkida. Signaal kippus vahel pea olematuks hanguma. Põhjus: ülelevi. Korduv kaugsuhtlus klienditeenindusega ei aidanud – mees pidi ikka ise kohale tulema.
Selgus, et mu uus väliruuter käib vahel kusagil mitmekümne kilomeetri taga Pärnumaa mastides omaette uitamas. Ning ei oska sealt enam koju Muhusse tagasi tulla. Mõni ime – meri ja pilved on ju väga head peegeldajad. Kui nad toovad mulle vahel Viirelaiult tümpsu, nii et tundub nagu reiv käiks kusagil kõrvaltalus, siis… asi ka internetil vahel ära käia. Ent kuna ilmastik muutub, siis läheb kodutee kaotsi.
Seega: piirati sagedusi. Nüüd istub mu suhtlusmaailm kõik kenasti Kuivastu ehk Tusti mastis. Vahel ka Virtsu omas.
“Täieliku tõde näed siis, kui jaanipäev läbi,” ütles tehnik. Selge see: mõistagi pole inimestel elavas praamijärjekorras muud teha kui oma telefone näppida. Ja just nii oligi. Ma nägin kiirusteste tehes väga hästi, mis toimus enne pühi Virtsus ja pärast pühi Kuivastus. Suvitajad katkusid ka mul levi minimaalseks.
Nüüd on selle asjaga kõik taas normaalne. Vahel on pealepandud piirangutest isegi kasu, kuigi olen oma loomult igasuguste ärakeelamiste vastu.
/nginx/o/2024/06/28/16185662t1h62da.jpg)
/nginx/o/2024/06/28/16185663t1hb71d.jpg)
Poolik projekt
Kuna mul paikneb üks wifi-laiendaja suveks aidas, kus saaks samuti vajadusel tööd teha, siis… katsetasin, kas sellega on ikka samuti kõik korras. Ja siis käis peast läbi, et võiks ikka aita suvekülalistele tuulutada ka. Jätsin ukse kolmeks päevaks lahti, pühkisin surnud kärbsed ja ämblikuvõrgud kokku ning pesin põrandad üle ja kloppisin vaiba ära.
Selle paari lahtiste uste päevaga olid aga pääsukesed sinna lae alla üritanud pesa teha. Sitta seal all voodis madratsil ei olnud. Vaid savi- ja kõrrepuru voodi peatsis. Ning tiba linnusülge. Sellest sain lahti. Ent see-eest on madratsil ohtralt kassijälgi. Pole viga... panen puhta lina peale ja inimesed ei saa arugi.
Vaesed pääsukesed – projekt jäi pooleli.
No ei oska nüüd kohe öeldagi, kas Aafrika külalistele ei tulnud Euroopa abi taha või peavad eurooplased talveks ikka kusagile soojale maale lendama, kus elu teadupärast odavam.
Õnneks leidsin selle koha ka juba üles, kus nad oma vahmiili usinalt juurde on treinud. Lihtsalt paar päeva tööd läks neil kaotsi...
Seni suurim suveõnn
Tänu linnast saabunud proua abile saime lahti ka hunnikust, mis tuli välja möödunud aasta augustis lahkunud koera hauast ja vedeles seni keset õue. Kui nüüd peaks analüüsima, mitu protsenti oli selles kive ja mitu mulda, siis… te ei taha teada. Kolme traktorikopatäie sorteerimiseks ja käsitsi äraveoks kulus terve päev. Traktor pani selle kuhila sinna nii 10 minutiga. Aga selline oogid ju see meite Muhu mullapind.
Boonusena tuli sealt sõeludes välja palju pojengijuuri, mille kaevasin juba maha. Küll tärkavad. Ning kena vanaaegne väike paatinaga kaetud münt.
Kuna koera haud asub just maja nukas, siis jõudsin rõõmustada, et äkki on tsaariaegne kuldrubla, mis majaõnneks sinna pandud. No ei – osutus tavaliseks nõukaaegseks kahekopikaliseks. Igaks juhuks jätsin alles. Kui Liivale peaks sinna pangaaparaadi nutumüüri ja postipakiautomaatide juurde kunagi taas telefoniputka paigaldatama, et vähemalt mingigi side välisilmaga oleks, siis… äkki läheb vaja?
Samal ajal aga saabus õnn Messengeri teel. Hea Kadri Tüür teatas, et paneb koos Merit Karise ja Kaja Sepaga kokku Saare meesluule almanahhi. Ja nad olla otsustanud, et kaunistuseks võiks sinna küsida ka mõne professionaali tekste. Näiteks ida poolt otsast minu ja lääne poolt otsast Jaan Tätte omi. Ning et üleskutsele olla vastanud juba üle 20 mehe.
Kui asi nii, siis… sõuke asi oo moole auasi. Sõber Jaan olla ka kohe nõus olnud. See teeb rinna rõõmsaks, et saarte mehed leiavad vahel aega ka selleks, et jõvvame ka midagist tüo kõrvalt tiha ja laulu sisse panna.
Sest ega see meeste rassimine lõpe! Nii saartel kui mandril. Kui aga vahel kirjutad sahtlisse midagi ka iseenda jaoks, siis pole kõik veel kadunud.
Aj jaa! Üks asi veel. Kes oleks arvanud, et jõuan kunagi ikka, mil vaatan meeleldi nii “Prillitoosi” kui ka “Maahommikut”. Ja samal ajal veel täiega rokin.
Just nimelt “Maahommikust” sain teada, et lambavill on parim multš. Seega sildistasin kasvuhoones ära oma kõik kevadel sinna mahapandud taimed. Ja ehitasin käepärastest vahenditest kastmissüsteemi. Oi õnne… rohima peab nüüd nii viis korda harvemini. Tomatit pole veel tulnd, aga kurki, tilli, redist, murulauku ja rukolat juba täiega.
Ja pole vaja nii tihti kasta ka. Kui käe villa alla ajad… kõik kenasti niiske. Sama kehtib ka töömehe kaenlaaluste kohta, aga seal pole lõhn nii värske kui triiphoones. Ent mõlemad lõhnad on ilusad.