Dr Mall Varvas ⟩ Internetis levivatele pooltõdedele ja valedele kätt ette ei pane

GÜNEKOLOOG MALL VARVAS: Ma austan patsiendi otsust. Foto: Karl Jakob Toplaan/Saarte Hääl

​"Valede levitajaid on olnud alati, nagu ka petiseid ja soolapuhujaid, kes teiste abitut olukorda ära kasutavad. Paraku ei saa erinevate seisukohtade levikule kätt ette panna," ütleb Kuressaare haigla naistearst Mall Varvas. "Saame üksnes inimeste teadlikkust tõsta."

Doktor Mall Varvas, Eestimaalgi on inimesi, kes levitavad sotsiaalmeedias infot, nagu oleks mammograafia tervisele väga kahjulik uuring, mis põhjustab ise vähki. Kas teie enda praktikas on selliseid patsiente ette tulnud, kes niimoodi arvavad?

Mina isiklikult selliste patsientidega kokku puutunud ei ole. Küll aga olen lugenud kirjutisi nendelt, kes niimoodi arvavad. Vahest ei olegi kasvanud oma "tõe" levitajate arv, vaid nende hääl – tänu internetiajastule ja sotsiaalmeediale. Nii peab internetiajastul igaüks meist olema piisavalt tark, et võtta infot, kust see mõistlik on, ja mitte võtta sealt, kust see mõistlik ei ole.

Kui nendel inimestel, kes sotsiaalmeediast loetud "tõdesid" usuvad, on ümber mõistlikud pereliikmed ja sõbrad, võivad nad veel oma seisukohta muuta, kui aga mitte, siis meie nende otsust muuta ei saa.

Kuidas te naistearstina arvamust mammograafia ohtlikkuse kohta kommenteerite?

Miski siin maailmas pole päris kahjutu – nii võib ka see kiirgus, mida saame oma keskkonnast, põhjustada vähki ja sellesse võib koguni surra. Isegi kui nii juhtub ühe inimesega viiesajast tuhandest.

Sama kehtib rinnavähiuuringu kohta – täiesti kahjutu mammograafia ei ole. Siiski on see uuring väga madala kiirgusdoosiga. Soome kiirguskaitsekeskuse (Säteilyturvakeskus) andmeil on mammogrammi efektiivne kiirgusdoos 0,2 mSV, mis vastab seitsme kopsupildi tegemisel saadud doosile. Võrdluseks: näiteks neljatunnine lennureis kümne kilomeetri kõrgusel annab 0,02 mSv kiirgusdoosi.

Arvan, et igaüks peab endas leidma selle tasakaalu – mida tema tahab taluda ja mida mitte. Mina aga soovitan väga kutse saanutel sõeluuringule minna, sest rinnavähk on naistel kõige sagedamini esinev vähk. Kui naine ise oma rinnas tüki avastab, on tema keskmine viie aasta elulemus umbes 70 protsenti. Mammograafia suudab avastada rinnas tunduvalt väiksema tüki ja naise viie aasta elulemus on pea 95 protsenti.

Aga tõsi on ka see, et mammograafia ei leia üles sadat protsenti vähkidest.

Kas teilgi on neid patsiente, kes vaatamata kutsele rinnavähi sõeluuringule ei lähe?

Jah, on, aga vähemalt arstikabinetis ei näe ma, et selliseid naisi varasemast märgatavalt rohkem oleks. Olen mammograafia-vastastelt ka küsinud, miks nad uuringul osaleda ei soovi. Mõni on vastanud: "Ma tean, et minul vähki ei tule!" Teine ütleb, et ta lihtsalt ei taha uuringus osaleda, kuna sellega kaasneb psühholoogiline stress. Mõni ei taha uuringule minna seepärast, et kardab valu. See uuring võib tõesti pisut valus olla, aga sel juhul peab uuringu läbiviijale seda kindlasti ütlema.

Mina arstina räägin oma patsientidele mammograafia plussidest ja miinustest ning ütlen, et see, kas ta läheb uuringule või mitte, on tema otsus. Mina võin ainult soovitada.

Ma austan patsiendi otsust.

On küsitud, miks tehakse Eestis naistele mammograafiat ainult iga kahe aasta tagant.

Jah, tõepoolest küsitakse, miks ei tehta seda uuringut sagedamini, näiteks isegi iga poole aasta tagant – et nii oleks võimalik vähk avastada varem. Kahe aasta tagant tehakse seda uuringut aga sellepärast, et kaalutletud on riskid ja kasud. On riike, kus naisi kutsutakse mammograafiasse kolme aasta tagant. Ja on ka riike, kus kutsutakse teatud vanuses naisi sõeluuringule aasta tagant.

Meil kutsutakse naisi rinnavähi sõeluuringule alates 50. eluaastast – kuna sellest east hakkab risk oluliselt suurenema – ja käesolevast aastast saavad uuringus osaleda ka 70- ja 74-aastased naised.

Miks enamasti ei tehta mammograafiat neile naistele, kelle vanus jääb alla viiekümne aasta? Haigestuvad ju rinnavähki ka tunduvalt nooremad naised.

Uuringut ei tehta noorematele naistele – kui just arst pole seda teha soovitanud – sellepärast, et neil naistel, kel menstruatsioonid veel käivad, on rinnakude enamasti tihe ja mammograafia seetõttu vähem informatiivne. Nooremate naiste rindu konrollitakse sagedamini ultraheliga. Kui arst siiski soovitab lasta mammogramm teha, siis kindlasti tuleks uuringule minna menstruaaltsükli esimeses pooles.

Olen lugenud soovitusest teha mammograafiat naistele alates 40. eluaastast – kõigepealt üks nii-öelda baasmammogramm ja umbes viie aasta pärast järgmine. Ja siis viiekümnendal eluaastal. Aga siin ei räägi me kindlasti naistest, kellel on oht rinnavähki haigestuda suurem – neile tehakse ikka individuaalne plaan. See plaan sõltub konkreetselt sellest, mis risk naisel on – kas see on geneetiline risk, kui suur see risk on ja nii edasi.

Millised on rinnavähki haigestumise riskid?

Vastamiseks kasutan taas Soome andmeid. Tuhandest naisest 45 haigestub rinnavähki, kui neil ei ole mingeid erilisi riske. 45 lisandub nende hulgast, kellel menopausis on kaal palju tõusnud – ligi 20 kg ja rohkem. 27 vähki haigestuvat naist tuleb nende hulgast, kes tarbivad kaks ühikut alkoholi päevas või enam (alkoholiühikute kohta leiab infot näiteks Tervise Arengu Instituudi kodulehelt. Neid naisi on paraku väga palju. 27 naist lisandub nende seast, kes liiguvad alla nelja tunni nädalas. 16 tuleb nende seast, kes suitsetavad. Ainult kuus tuleb juurde nende hulgast, kes kasutavad hormoonasendusravi üle kümne aasta, ja kaks nende hulgast, kes seda ravi kasutavad kuni viis aastat. Neil, kes kasutavad hormoonasendusraviks ainult östrogeeni, rinnavähi risk langeb.

Need on asjad, millest inimesed, kelle sõnul põhjustab rinnavähki radiatsioon, ei räägi.

Nagu varem juba ütlesin, on suurem võimalus rinnavähki haigestuda neil, kellel on geneetiline risk. Aga ka neil naistel, kel algasid menstruatsioonid väga vara või lõppesid väga hilja; neil, kes sünnitasid oma esimese lapse pärast 30. eluaastat; neil, kes ei ole oma last rinnaga toitnud, ja neil, kes ei ole sünnitanud. Ning neil, kel on perekonnas olnud rinna- või munasarjavähki, kel on noorena olnud healoomulised rinnahaigused. Ning neil, kes on erinevatel põhjustel kokku puutunud kiirgusega.

Muide, ka mehed haigestuvad rinnavähki, aga naised siiski tunduvalt rohkem.

Mida arvate väitest, et vähki saab ära hoida, harrastades tervislikku eluviisi ja süües puhast, kemikaalidevaba toitu? Kui aga vähk on juba tekkinud, saab seda "teadjate" sõnul ravida alternatiivmeditsiini võtetega, näiteks ravimtaimede abil.

Loomulikult on selliseid inimesi, kes seda usuvad. Mul on olnud patsiente, kes on tulnud ja küsinud: "Ma ju toitun tervislikult, liigun ja olen aktiivne – miks just mina vähki haigestusin?" Aga elus on ju väga palju muid faktoreid, millega kokku puutume ja mille oleme elult lihtsalt kaasa saanud.

Mul on patsiente, kes on vähki haigestunud ja teatanud, et ei taha keemia- ega kiiritusravi. Ja vahel võib olla nii, et see ravi ei olegi enam mõistlik. Ent isegi kui oleks, aga patsient seda ei soovi, ei saa sinna midagi teha.