:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
See oli möödunud sügisel mooside keetmise ajal, kui üks mu tütardest helistas ja ütles, et auline mummi ehk siis mina on pulma kutsutud. Et ametlik ja paberil kutse tuleb millalgi ka (ja tuli koos vanamoodsa jõulukaardiga tõepoolest), aga pangu ma aegsasti kalendrisse kirja, et 24.07.24 pannakse Alice mehele ja et pulmad toimuvad Võrtsjärve ääres.
Juhtumisi samal kuupäeval, kuigi enam kui pool sajandit hiljem, kui minustki proua Obustkoppel sai. Et ma siis aegsasti teaks ja kuhugi ennast ära ei lubaks, sest kui tihti tänapäeval ikka pulma saab. Tõepoolest. Meil Väuduriga (prObustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) on viis järeltulijat ja nad lendasid pesast riburadapidi just siis, kui vabanemise vaim taas Eesti kohal lehvis ja sel ajal oli kuidagi endastmõistetavam, et paari minnes peeti ikka pulmi ka.
Ja tittesid treiti hoolega ja kuigi enamus meie võsukestest on nüüd teisel ja mõni koguni kolmandal ringil, siis on meie kärgpere nii suureks paisunud, et mul läheb alatasa sassi, palju neid lapselapsi siis õigupoolest kokku on. Kui mõni küsima juhtub, siis et mitte puusse panna, ma vastan, et korralik klassitäis.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)