:format(webp)/nginx/o/2024/08/16/16293794t1hee5e.jpg)
Kaali järve erilisus saab selgeks kohe, kui sellele pilk peale visata. Järv on tähelepanuväärne mitte ainult Saaremaa, vaid suisa terve maailma mastaabis.
Saaremaa järvedest suurim on endise merelahe jäänuk, Mullutu-Suurlahe nimeline kaksikjärv pindalaga 14,4 km2. Lääne-Saare kõrgustiku keskel paikneb uhke turismimagnet Karujärv – 3,3 km2. Kuid Saaremaa kuulsaim järv on pigem hoopis Kaali järv, millel suurust vaid 0,2 hektarit. Ei, need pole eksitavad arvud, umbes nii pisike Kaali järve pindala ongi.
Otse välja öeldes on Kaali järve puhul tegu meteoriidi tekitatud kraatriga, mille keskele on kogunenud vesi. Kraatri ümber paikneva valli harjalt mõõtes on läbimõõt 110 meetrit ja sügavus harjalt 22 meetrit. Järvesilm on muidugi oluliselt madalam, veetase oleneb ilmastikust. Praegu on ta päris kuiv.
Maa atmosfääri sisenemisel kuskil Eesti idapoolse osa kohal pidi algse, põhiliselt rauast koosneva meteoorkeha mass olema ligikaudu 1000 tonni, läbimõõt 6–7 meetrit, algkiirus mõnikümmend kilomeetrit sekundis.
Langemine pidi näha olema üliheleda “langeva tähe” ehk boliidina, mille näiv heledus konkureeris Päikese heledusega. Langemisnurka hinnatakse 30–35 kraadile horisondi tasandist. Kümmekonna kilomeetri kõrgusel toimus esimene plahvatus ja rauakamaka osadeks jagunemine.
Suurim tükk massiga umbes 80 tonni ja 2–3-meetrise läbimõõduga jõudis maapinnale kiirusega 50 000–60 000 km/h (!), põhjustades kraatri tekitanud plahvatuse. Selle käigus hävines ka meteoriit ise. Tuleb rõhutada, et kuigi kõik esitatud arvud on uurijate poolt tuletatud, on need siiski ligikaudsed.
Väiksemad maapinnani jõudnud meteoriiditükid olid pisemad, kergemad, langemiskiirused väiksemad. Just selle asjaolu tõttu on meteoriidi säilunud kilde leitud just kõrvalkraatritest. Viimati leiti Kaali meteoriidi osi juurde 2017. aastal.
Aga Kaali kraatri tekkimisaeg? Selle fikseerimisega on olnud eriti suuri raskusi. Praegu usutakse kõige rohkem, et tegu oli ligikaudu 3500 aastat tagasi asetleidnud sündmusega. Kaali meteoriidi langemisega arvatakse seotud olevat paljud müüdid Päikese allakukkumisest, seda isegi Vahemeremaadeni välja.
Teine teadaolev Saaremaa meteoriit
On teada ka teine, Kaaliga võrreldes märksa tagasihoidlikum, kuid see-eest ka palju hiljutisem meteoriidi langemine, lagunemine ja tükkide kukkumine Saaremaale, sedapuhku tolleaegses Merise külas (Mustjala kandis) 11. mail 1855. Sündmust nimetatakse Kaande, samuti ka Oeseli meteoriidisajuks.
Kahtlustatakse, et ühe meteoriiditüki langemiskoht asub Kaande järves (järv tervikuna pole meteoriidi tekitatud). Langemise nähtusel oli omal ajal ka tunnistajaid, kes kuulsid keset päeva vilinat ja seejärel seitsmel korral valju mürinat ning tumedate jugade teket, mis silmapiirile langesid. Osa meteoriite langes merre.
Eestis on andmeid vähemalt 12-st meteoriidi langemise kohast. Iidse päritoluga on kaks sadu miljoneid aastaid tagasi ja seetõttu aja jooksul kõvasti kulunud hiidkraatrit: Hiiumaal Kärdla kraater ja veel suurem Osmussaare lähedal madalas meres paiknev Neugrundi kraater.
Mandri-Eestis tasuvad märkimist järgmised metoriitide langemiskohad: Kaiavere, Pilistvere, Tänassilma, Iigaste, Simuna ning lähestikku paiknevad, kuid erineva tekkeajaga Tsõõrikmäe ning Ilumetsa kraatrid, lisaks Narva lähistel läbi jää kukkunud meteoriit.
Lõuna-Eesti Iigaste meteoriidikraater Valga lähistel tekkis vaid nädal aega hiljem kui Kaande meteoriidiväli – 17. mail 1855.
19. sajand oli üldse meteoriiditihe sajand. Kaiavere meteoriit langes 1821. aastal, Pilistvere oma 1864. aastal, Tänassilma metoriit 1872. aastal. Narva lähedale kukkus meteoriit 1899. aastal. Simuna meteroriit (tükke pole leitud, kuid kukkumiskoht siiski) kukkus alguses Viru boliidina paistes alla 1. juunil 1937. aastal.
Lendtähed, boliidid ja meteoriidid
Aastas langeb Maa suunas ligikaudu 40 000 tonni meteoriitset ainet. Õnneks koosneb see enamasti pisikestest kübemetest, mis tavaliste “lendtähtedena” atmosfääris ära põlevad.
Palju annavad selleks materjali komeetidest pudenenud kübemed, mis põhjustavad iga-aastasi meteoorivoole (nt augusti ja detsembri keskpaiku).
“Langeva tähe” efekti põhjustavad meteoorkehad on rõhuvas enamuses vaid grammise massiga või veelgi kergemad ning liivatera suurusega võrreldavad. Langemise käigus neile vastu põrkuvate õhuosakestega koos kuumenemist ja sellega seonduvalt meteoori ärapõlemist me näemegi.
Harvem kohtab maailmaruumis 100 grammist raskemaid osakesi, mis on vaadeldavad väga heledate lendtähtedena, nn boliididena, mis on sageli piisavalt heledad ka päeval vaatlemiseks. Kuid ka rõhuva enamiku boliidide jäänused ei jõua maapinnani.
See, millise massiga ja suurusega peab meteoorkeha (siis juba meteoriidi nime all) maapinnani jõudmiseks olema, oleneb veel mitmest asjaolust: objekti kujust, tihedusest, haprusest, samuti ka algkiirusest ja langemisnurgast.
Mida paralleelsemalt maapinnaga meteoorkeha atmosfääri tungib, seda väiksem on maapinnale jõudmise tõenäosus. Objekt võib ka, kuigi väga heleda boliidina, osaliselt ära põledes läbi Maa atmosfääri vuhiseda ja siis uuesti maailmaruumi jõuda ning Maast eemalduda. Taolise võimalusega arvestatakse 11. veebruaril 1976 Eestimaa taevas näha olnud efektse Balti boliidi puhul.
Nüüd veel mõnest boliidijuhtumist seonduvalt Saaremaaga suhtelises lähiminevikus. Võib-olla huvitavaim juhtum neist leidis aset 20. novembril 2002 päevasel ajal, kui peaaegu Päikese heledusega objekt läbi atmosfääri lennates Saaremaal, eriti Vilsandil ka tugeva mürina tekitas.
Boliidi lennusuuna järgi on küllalt tõenäoline, et selle jäänuk meteoriidina merre kukkus, umbes paarkümmend kilomeetrit Vilsandi saarest loode poole. Kuid otsi sa nõela heinakuhjast või kivikest mere põhjast...
Samal aastal, millest äsja juttu, 15. märtsi 2002 varahommikul, veel pimedas, nähti mitmel pool Eestis, sh Saaremaal, väga heledat boliidi. Objekt oli hilisemal hinnangul mõnesentimeetrise läbimõõduga ja lagunes maapinnani jõudmata. Vaatepilt pidi aga olema võimas, sest see tekitas ilutunde asemel enamikus vaatlejates tugeva hirmutunde.
2009. aasta 30. detsembril nähti Soomes pisut enne lõunat samuti heledat boliidi, mis suunalt lõuna poole liikus. Päevavalges mõistagi boliidi valgusmäng nii efektne ei ole kui pimedas. Juhul kui boliidiefekti tekitanud kosmiline objekt vähemalt mingis osas Maa pinnani jõudis, pidi see hinnanguliselt juhtuma Hiiumaa või Saaremaa piirkonnas. Kuna Eestis oli ilm sel päeval enamasti pilves, siis siinkandis sellest (vähemalt mitte eriti) pole rahva seas juttu olnud ja fikseeritud ei ole ka meteoriidi jälgi, kuid mingi võimalus jääb.
Väga heledat boliidi nähti Eestis 14. märtsil 2009, samuti 20. veebruaril 2013. Vähemalt viimatist juhtumit pandi tähele ka Saaremaal, kuid Mandri-Eestis oli peale boliidi kustumist kuulda ka mürinat, mis viitab meteoorkeha jäänus(t)e mahakukkumise võimalusele, sedapuhku siiski kuskil Lõuna-Eesti kandis.
Alles paari aasta eest, 18. jaanuaril 2022, nähti jällegi Saaremaa varahommikuses öötaevas muljetavaldava boliidi lendu. Küllap on heledaid metoore või boliide nähtud ja ka nägemata jäänud rohkemgi kui siin toodud näited.
Nagu näha, meeldib heledatele boliididele end saarlastele näidata. Õnneks on otseseid allakukkumise andmeid vaid Kaali ja Kaande puhul. Üsna tõenäoline on siiski ka meteoriidi Vilsandi lähedale kukkumine paarikümne aasta eest.
Kuigi absoluutarvud pole suured, on Eestis avastatud metoriitide langemiskohti võrreldes nende keskmise tihedusega Maal märksa rohkem. Siiski ei saa teha järeldust, et kosmoseobjekte just Eesti või Saaremaa rohkem ligi tõmbab.
Ookeanide kohal ja mujalgi hajusa asustusega piirkondades ei leia ju reeglina midagi taolist üles, registreerimata jääb neis paigus ka enamik heledate boliidide langemisi. Maailmamere pind moodustab umbes 70 protsenti maakera pindalast ning enamikus kohtades merel ju laevu ega inimesi (mingil konkreetsel ajahetkel) ei ole. Analoogiline lugu inimtühjusega on kõrbetes.
Kindlasti tuleb arvestada sedagi, et Eestis on meteoriidikraatrite otsimise ja uurimisega tegeletud keskmisest märksa rohkem.
Päris pisikeseks sulanud/põlenud meteoriidike, kui see siiski maapinnani suudab jõuda, ei pruugi tingimata üldse mingit kraatrit tekitada või siis võib tekitada väikese, endast umbes kaks korda suurema löögikraatri.
Muidugi ei tohi langevale meteoriidile, ka väga pisikesele, ette jääda. Eks sellist asja ole aegade vältel Maal siiski ka juhtunud, on teada ka üksikuid konkreetseid juhtumeid. Raskeid kaitsevarje pea kohal kanda ei saa siiski soovitada, kuna tõenäosus meteoriidiga pihta saada on palju väiksem paljudest muudest erinevatest ohtudest, mis võivad ootamatult varitseda.