PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Otsi lolli, kes ei kardaks lolli

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Kadund Väuduril (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasal – toim) oli ikka kombeks öelda, et on ainult üks puue, mis on koormaks eelkõige teistele, ning selleks vajakajäämiseks on aju alatalitlus. Tal oli selle väite juurde võtta ka ilmekas näide elust enesest, nimelt oli neil kollektiivis kaks Peetrit ja mõlemad juhtumisi keevitajad.

Kutsuti neid Suureks Peetriks ja Väikeseks Peetriks, sest kuigi Suur Peeter kunagi Väikese Peetri moonakoti kallale ei kippunud, oli ta teisest lihtsalt peajagu pikem. Ma nüüd igaks juhuks tsurkan siia vahele, et kui keegi sellest moonakoti jutust aru ei saanud, peab küll ennast ja ehk mõnevõrra ka oma emakeele õpetajat süüdistama. Ning sellel Suurel Peetril oli vasaku käe sõrmedest ainult pöial alles ja polnud see tööõnnetuse tagajärg, vaid poisikesest peast Sõrves metsast leitud granaadi näppimise tulemus. Aga keevitama oli Suur Peeter meister ja kõik keerulisemad tööd usaldati just sellele ühe pöidlaga mehejurakale ning kõige sirgema ja siledama õmblusega õllekehad tervel Saaremaal siristas ka just Suur Peeter kokku. Oskaja silm nägi kohe ära, kui keha oli Suure Peetri töö ning meilgi tehti kõik jaani- ja jõuluõlled just Suure Peetri kokkulastud kehasse.

Niisiis hoolimata silmnähtavast puudest igati tubli töömees ja ontlik pereisa ja mis kõik veel. Väikesel Peetril olid kõik näpud alles ja isegi pea õlgadel, aga jamasid oli temaga kogu aeg ja korra juhtus nii, et kuidagi oskas ta ennast kalatraali trümmi või ma ei mäleta kuhu täpselt kinni keevitada. Õhku sai ülevalt peale, aga keegi ta karjumist ei kuulnud ja alles hommikul keevitati välja.