Katrin Pauts ⟩ Kaks tundi liinibussis tüütut nõiaplära kannatades

Katrin Pauts Foto: Mihkel Maripuu

"Esoteerikud on tõesti keskmisest nartsissistlikumad inimesed. Lugesin seda muide artiklitest, mida pärast peavaluga päädinud bussisõitu guugeldasin. Sest mul tekkis hirmsa reisi ajal kahtlus, et mida rohkem kaevutakse igasugu "vaimsetes" ja "energeetilistes" laagrites iseendasse, seda vähem pannakse oma kolossaalselt huvitava ego ümber tähele teisi inimesi," leiab kirjanik Katrin Pauts.

Kui liinibussi istun, tahan rahu saada. Mõelda oma mõtteid ning aknast välja vaadates mediteerida. Pikad sõidud maanteel on minu retriit. Paraku sõideti mu vaimsetele praktikatele hiljuti Tallinna–Kuressaare bussis konkureerivate praktikatega sisse: mu selja taha sattus kaks erakordselt lärmakat esoteerikut, nõida, terapeuti, šamaani, kes iganes nad ka polnud. Nagu jutust aru sain, sõideti mingisugusest energiatöö laagrist koju. Seal ammutatud laengud tõepoolest lausa pulbitsesid, prouad ei jäänud minutikski vait ja mu vaesed kõrvad said bussipileti raha eest säherdust nõiatarkust, et vähe ei ole.

Üks nõid oli vanem, valjuhäälne ja domineeriv, teine noorem, malbe ja kuulekas. Ju ongi see esoteerikaringkonnas tavapärane: eneseimetlejatest juhtnõiad ja nende alandlikud õpilased ehk klassikaline nartsissisti ja tema ohvri suhtemuster.