:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Ma ei oska enam öelda, kuidas see nii läks, et me kõige esimese Kuressaare tänavapikniku maha magasime. Oli vist nii, et kui me tüdrukutega ärkasime, olid kõik lauad juba bronnitud. Päris käimata meil ei jäänud, jalutasime Marjuga selle laudade rodu edasi-tagasi läbi.
Iga paari laua tagant pidasime kinni ja puhusime juttu nende tuttavatega, kellel oli oidu õigel ajal reageerida või südikust oma kraamiga kohale tulla. Sellepeale vaatamata, et laud broneerimata jäi – ja õigesti tegid, sest mõned vabad lauad leiab igal aastal. Siin-seal puhkasime pisut jalga ning kastsime keelt ja mekutasime pakutavat, ja nõnda lõppes see suhtlusest tiine ühe-tänava-rahvamatk meil alles pimedas.
Nagu Marju pärast hämmeldunult tähendas – kust see oma lauas istumise aeg veel võetud oleks? No tõepoolest! Mul on sellest õhtust ka puhvetipealne tolmukoguja olemas – üks nendest kividest, kus laua broneerija nimi on peal. Tänavalt korjasin üles, kui koju hakkasime minema ja seda kivi peal olevat nime ma siia kirjutama ei hakka. Tuleb veel tagasi tahtma, see on nüüd ju juba rariteet.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)