VILLU MÕTISKLUSED ⟩ Iriseme vähem ja kannatame ära!

Villu Kangur. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Lalli Tooma Villu uiesti sii. Kärbsed mu kambrites on vastu talve elavnenud. Hakkasin juba otsima nende äkilisele inimihupainele seletust maailmaklassikast, aga sain äkki aru, et äratundmused tulevad ikka kodu lähedalt.

Loominguline Kultuurijäätmete Ümbertöötlemise Koondis Päratrust on kunagi vändanud sellest lühifilmi. Otsige interneedusest ja te leiate. Saate naerda rohkem kui rubla eest.

Jooksin suvel korduvalt peaga laes rippuvatesse kärbselintidesse. Oktoobri alul arvasin, et aitab. Nokkisin need laest maha. Läksid kõik kenasti ahju. Kütteperiood ju algas. Küll põles see poolakate liim tulehakatuseks ilusasti! Koos laipadega.

Kulus kõigest paar päeva. Siis aga hakkasin unes košmaare nägema. Keegi nagu näriks mind öösiti pidevalt. Tõmbasin teki üle pea. Tühja sest! Mõni kärbes või mõni mõis. Olen siin Muhus ka rebasesügelised üle elanud. Kuigi armsad Liiva apteekrid naeratasid mulle selle jama peale mõistvalt, kui toona uut salvi ostmas käisin.

Ent ühel hommikul avastasin, et köögileti nurk on nii mustatähniline, et hirmus. Kuidas keegi selle siis nii ühe ööga täis pasandada jõuab? Mind lastakse ju niimoodi moodsas emakeeles üle. Sealtpeale leidsin aga ka voodilinalt selliseid musti täppe, mida ei tahaks kirjeldadagi. Mida siit ikka järeldada? Aastad on erinevad. Oma koerte poolt tuppa kantud sügissopa eest katsun veidi hoolt kanda. Ent need pagana droonid. Need läksid liikvele just siis, kui meil toas hakkas just hea ja soe. Kui te mu mõistukõnest aru saate: mida mõnsamaks sa oma elu teed, seda rohkem tekib kurnajaid.

Kütan nüüd tubasid ikka üha soojemaks. Hiljuti aga kinkis sõber mulle ühe erakonna tikutopsi. Mina nende valija ei ole. Ent selle etiketil olid rukkililled ka peal. Ja karbi tagapool vihje mingitele linkidele. Vaatasin. Klikkisin. Sealt saaks nende toetuseks sussid, sooja mütsi ja kindad ka osta. Ent jätan need ostud vahele. Maakana vajan vaid lihtsaid asju ilma igasugu logodeta.

Ühte aga ütlen: need tikud olid ikka väga kvaliteetsed. Nendega saaks vist ju ka kogu Eestile hoobilt tule otsa panna.

Aga ikkagi paremad kui need, millel on peal teatud kaubaketi märk. Seepeale kirjutasin pealinna abikaasale, et kui leiad, siis too mulle sealt päriselust neid ilma mingi kaubamärgita. On ju suur vahe, kas iga kolde peale üks kraaps või kolmandik toosi. Ning küll need lihasööjad kärbsed lähevad ise ka ära magama. Sest varem või hiljem tekib neil ikka kuuma ja külma vahel rabandus!

Kõik on väga lihtne

Lohistasin vihmaga, kapuuts peas, prügikasti taas paarsada meetrit nurgani külapostkastide juurde. Kuigi ma absolutt ei saa aru, miks prügiauto sealt enam majani läbi ei tule. Vedasin sealt jälle õue peale kaks suurt kuivanud ronti ka kaasa. Niipalju veel: kahe aastaga on siia mu postkasti saabunud vaid vähe kasulikku: kaks kutset presidendilt Roosiaeda (kuhu ma ei läinud), ühed naise saadetud taimeseemned ja nüüd see väljaanne, mida mulle nende sünna puhul poolmuidu pakuti. Muuseas. Selle ajakirja nimi oli Salaseltside Varjatud Mõju. Ega´s midagi... pean oma ülejäänud ajakirjad vist talvel linnast siia ümber suunama. Siis omandaks postkastini käimine isegi teatud mõtte... Mis on aga Keskkonnateenuste salaselts, ma ei tea. Olen olnud laisk.

Pole viitsinud kaks aastat oma ajakirjanduse läkitusaadressi muuta. Saati, et elan kestvalt Muhus. Aga vean kihla, et mällu korjan seda korrektsemalt, kui viiakse prügi!

Just hiljaaegu käisid sõbrakesed Tõnu Oja ja Piret Kalda. Viisid mu siit kaasa Tornimäele oma “Lumevangis” etendust vaatama. Tõid tagasi ka. Polnud sugugi paha kolmandat korda kuue kuu jooksul Saaremaad külastada.

Olen terve elu soigunud kuust. Nüüd on nii, et hommikud on alati kohal, aga päike loojub heinamaa taha. Kahepoolne vaade.

Minu kass magab igatahes Pireti kingitud padjaga ja tema kingitud kalahakklihast sain väga hea õhtusöögi. Aga sõber Tõnu sai mult siit paadikäru. Kui talle helistasin, kas ilusasti praamil, siis vastuseks kuulsin: “Istun sadamapolitseis, et käru on “varastatud!”.” Sõber kinkis, aga… ei andnud pabereid kaasa. Naersime! Omavaheline nali.

Ühesõnaga asi on nii… kui mustlased jälle Muhusse tulevad, on nad paari tunniga mandrile kupatatud nagu kellavärk. Meite kogukond toimib!

Kui aga suveturistid taas saabuvad, siis kannatame kõik ära. Liiva pood saab ka varsti tänu laiendusele suuremaks. Ja valik on juba praegu suurem kui Tallinna äärelinnas. Jäädavalt hüvasti, poolmetropol! Ma tuleks sinna vaid siis surema, kui mulle kaldtee otse taevasse paigaldatakse. Muhus kõlbab isegi ka taevasse ronimine nagu oavart mööda justkui muinasjutus. Ja poleks paha, kui ma kukuks sealt elu edetabelis just oma vana-vana-vanaema kaissu Hellamaa kalmistule. Siis poleks ülepoleeritud nimerivisid.

Nüüd aga räägin teile ühe tõsi-, mitte mõistujutu: see, et saarlastele on külge poogitud kõik need viktorkingissepad jms, on sulaselge vale. Pole me sugugi revolutsioonilisemad kui kõik teised!

Mulle see väga meeldib, kui kõik vastu tulevad lapsed ütlevad sulle tere. Vanainimestest ei räägigi. Need on nagunii omad. Nendega on see kõik suisa normaalne. Sina peal…

Tornimäel teatris käies tabas mind suur õnn: ostsin sealt pealambi. Sest eelmine kukkus mul Muhus kogemata sitapaaki. Rihm lihtsalt purunes. Aga siis pärast sõprade etendust näen… kahe maja vahel õues on mingi toru. Vilistab tuules. Esiotsa nagu nagu mingi jora. Osutus slackline´iks ehk tasakaalulindiks. Kuigi maalähedaseks. Üle väinatammi sellel ei kõnniks. Aga nii hea, et poisid saavad isegi ka maal korrusmajade vahel harjutada.

Mida ma öelda tahtsingi: ju vist siis nii, et siin elus pole ka köielkõndimises midagi hirmsat. Kõigega harjub!

Ent jumala eest mitte sellega, et suvel oli välisuks nii paistes, et ei tahtnud lahti käia. Nüüd aga avavad koerad selle nagu lupsti. Samas oli nende sahvri uks toas äkki nii kinni kiilunud, et kole. Ei leia me õiglast rehnutit. Aga see mulle isegi meeldib, et koerad on hakanud mulle puukuurist halge ukse ette tooma. Ju nad teavad.

Saunakatus jääb vist selleks talveks vahetamata. Las ta olla! Ei ela ju õnneks linnas. Tolmuimeja läks ka tuksi. Parandasin mäkaiveri teibiga. Köögikraani sain ka korda. Pesumasin on ammu perses. Nõudepesumasin töötab katse-eksituse meetodil Aga vaat see sügis… see on ilus.

Iriseda pole vaja

Ma üldse ei saa aru, mida need kultuuritöötajad nüüd möllavad. Justkui neil oleks vaja paremini elada kui keskmisel maakal? Mulle meeldib see, et inimesed on ärksad. Käivad igasugu pikettidel ja puha. Ning lehvitavad oma loosungeid.

Kui aga maale lõplikult ära kolisin, siia alles hakkas koitma. Eesti Vabariik on hetkel jõuetum kui sa ise. Vaata siis, et su elajaloomad kõhu täis saaksid ning ära irise. Maailmas käib sõda, aga õnneks mitte veel meie õuel. Sestap tunne rõõmu igast hetkest.

Aga vihkan neid, kes ilatsevad, et meie riik on nagu uppunud kärbes igaõhtuses õlleklaasis. Palun, kannatame ära!