"Teie rinnas on muutus, mis vajab täpsustavaid uuringuid"

Merit Karise. Foto: Erakogu

"Oluline on oktoobris või mistahes muus kuus sõeluuringule minna. Aga mida teha siis, kui sõelast saad vastuse, et tuleb teha täpsustavaid uuringuid? Sest midagi on leitud. Ja mida teha siis, kui arstide pillatud sõnadest ja pilkudest hakkad aimama, et see leitu võib olla halb?" kirjutab kuressaarelane Merit Karise.

Kui halb, selgub paari nädala pärast. Need paar ootenädalat toimetad päeval argiasju, aga õhtul ei tule und. Sest kõris pigistab ja kuidagi külm hakkab. Saad aru, et surm on lähedal, mitte selles mõttes, aga, noh... toas.

Siis tuleb mõelda kahele loole: ühele väga halvale ja ühele väga heale. Mul olid need varnast võtta. Möödunud suvest.

Esimene lugu tuli idast. Selle jutustas tervisest pakatava näo ja terashallide silmadega eakas siberlane, kes tuli Eestisse oma sugulasi otsima. Ta oli pärast sõda, 50-ndatel, Siberis arstitudeng ja käis orbudekodus praktikal, kus oli ka selliseid lapsi, kel puudus jäse. Ühel lapsel puudusid käed. Aga ühe õlaköndi otsas oli naharibake, mille sai siduda pliiatsi ümber ja laps sai niiviisi natuke joonistada. Siis oli arstitudeng mõnda aega ära, kusagil mujal, ja kui ta tagasi tuli, oli vahepeal käinud teine arst, vaadanud, et õla otsas on mingi nahariba, jääb veel kuhugile vahele, ja selle ära lõiganud. Laps kössitas nurgas.

Selle loo peale surm kahvatus.

Teine lugu tuli läänest, Pariisist, kust kleenuke suurte pruunide silmadega disainitudeng tuli Eestisse kirjanik Stefan Zweigi jälgedes unustatud Euroopat otsima. Hakkasime kohe pärast teret olulistest asjadest rääkima. Sõnadest ja raamatutest. Tundide viisi. Vihmaste päevade viisi. No näiteks unustatud asjade entsüklopeediast. Ja siis, ühel päeval, kui vihm oli järele jäänud ja päike jälle paistis, sõitsime mere äärde. Nägin nõmm-liivatee õisi liivaluidetel lillatamas ja ütlesin, et see on parim tee, mida talveõhtutel raamatu lugemise kõrvale juua. Korjasime, kuivatasin ja panin pruuni paberkotti, mille otsa kägardasin korralikult kokku, et ühtegi õit tagasisõidul Pariisi välja ei pudeneks. Mõni kuu hiljem sain pildi, kuidas nõmm-liivatee tassis aurab, lilla õieke pinnal hulpimas.

Selle loo lõpuks oli surm juba kusagil lae all, nagu üks paljudest suvetaeva pilvedest, mis ujub, hajub kuhugile. Ja uni tuli.

Ja nii igal õhtul. Igal õhtul käisin Siberi orbudekodus ja Põhja-Saaremaa liivaluidetel, et uni saaks tulla. Kuni tuli teade, et asi ongi halb, pahaloomuline, päris kuri kohe. Aga ravitav. Terveks ravitav.

Teade, et sõeluuringus leiti midagi, tuli mulle 18. oktoobril kolm aastat tagasi. Käisin keemiaravil, operatsioonil, kiiritusravil. Aastad igapäevast rohuvõtmist ja iga poole aasta tagant kontrolle on veel ees.

Käi sina siis 15 minutit mammograafiabussis, mis peatub Kuressaare haigla juures 21. oktoobrist 1. novembrini Pane endale aeg kinni telefonil [phone]. Sõeluuringule on oodatud naised, kelle sünniaasta on 1950, 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968, 1970, 1972 või 1974.

Ja kui käidud, helista mõnele sõbrannale, et koos kohvikusse minna ja väikestest headest asjadest rääkida.