Ma pean ütlema, et mõne koha pealt (järele mõeldes küll rohkem kui mõne) oli kadund Väudur (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) üks igavene jäärapea. Ja küllap te peatselt aru saate, miks ma täna just selle habemega loo teie ette laotan.
PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Tere-tere – ainult sulle, mu sõber!
Sissejuhatuseks tunnistan üles, et reisimas käisime me Väuduriga häbemataselt vähe, igatahes vähem, kui rahakott meile võimaldanud oleks. Kindlasti ei olnud asi kokkuhoius, vaid selles, et lugupeetud perepea nimetas puhkuse pärast reisimist “mööda ilma tilulilutamiseks” ja eks see ütleb juba iseenesest mõndagi tema suhtumise kohta. Teine põhjus oli see, et ega ma talle selle tilulilutamisega kuigivõrd peale ei käinud ka, sest sellise jäärapäise muhulasega koos reisimine, kes, samovar kaenlas, Tuulasse sisse marsib ja kuulutab kõigile, et samovare peaks tegema hoopis nii, mitte naa, ei ole tegelikult puhkus selle sõna üldlevinud tähenduses. Ma loodan, et see sõnamäng teile kohale jõudis. (Kellele ei jõudnud – Tuula on kuulus seal valmistatud samovaride poolest – toim.)