PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Kivi kotti, Pertti!

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Küllap on armas lugeja ka ise tähele pannud, et inimese mälu teeb hämmastavaid trikke. Eriti siis, kui on juba kogunenud sedasorti asju ja sündmusi, mida mäletada ja takkajärgi segamini ajada. Ja tekitada kummalisi seoseid üle aegade ja läbi inimeste, mida teistele on raske, kui mitte võimatu seletada. Aga ma püüan siiski.

Mul on meeles üks varakevadine või hilissügisene päev eelmise kümnendi teises pooles, igatahes olin ma just edukalt läbinud selle mülgastega palistatud takistusriba, mille Kuressaare keskväljaku renoveerija toona linnakodanikele ja külalistele rajanud oli. Minu juurde astus kohalik lehemees ja küsis, et kas ma olen kohalik, ja ma kinnitasin, et seda ma tõesti olen. (Mõni võiks nüüd protestida, aga vabandage, 40 aastat saarlust loeb siiski ka midagi ja ma olen vapralt elanud õnnelikus abielus pesueht muhulasega (puhka rahus, Väudur!) ning sünnitanud ja üles kasvatanud terve trobikonna saarlasi.) Niisiis – ma pean ennast saarlaseks.

Seejärel küsis too kirjatsura, et kas ma tahaksin rääkida, mis mõtted mul pähe tulevad, kui ma keskväljakul toimuvat vaatan. Ma hakkasin naerma. Sest esiteks ei toimunud seal ehitusplatsil mitte midagi ja teiseks ei oleks ta minu ausast vastusest küll põrmugi targemaks saanud, veel vähem saanud midagi lehte kirjutada. Sest ilmselt iga jummala kord, kui ma kesklinna sattusin, kerkis minu vaimusilma ette Pertti. Mokahabeme ja hõredate juustega heatahtlik ja leebe suurt kasvu soomlane, kes oli esimene (ning jäi pikaks ajaks ka ainsaks) välismaalane, kellega mul oli au isiklikult tuttavaks saada. Tänaseks on sellest rohkem kui pool sajandit möödas. Õudne!